Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

The Dreams in the Witch-House

(jutt aastast 1933)

ajakirjapublikatsioon: «Weird Tales» 1933; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ulmad nõiamajas»
H. P. Lovecraft «Pimeduses sosistaja» 1996

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.714
Arvustused (7)

Mõnusalt sünge lugu (nigu HPL ikka). Kütab tasapisi pinget üles jälle oma "Necronomiconide" ja nende imelike jumalustega. Kokkuvõtteks jälle üks vinge tükk.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu tõepoolest. Minu meelest lausa yks Lovecrafti parimatest. Õnnetuseks järgib kyllalt kaalukas osa ta juttudest yksluist stsenaariumi: nõrganärviline teadlane (tõenäoliselt nõrganärviline - et õigustada seda pidevat halamist kohe-hulluksminemise ymber) avastab mingi raamatu/käsikirja/kujukese ja jõuab Cthulhu-kultuseni, saades siis kohe surma, minneski lõplikult hulluks või veetes oma loetud aastad hirmunult redutades. Säärane stsenaarium jaksaks välja kanda ehk paari lugu, aga mitte enamat - või vähemalt ei tohiks neid lugusid järjest lugeda, nagu mina seda õnnetuseks tegin. Need Lovecrafti lood, mida ma hirmheadeks nimetan, jõuavad kyll samuti varem või hiljem nimetet kultuseni ja "ebanormaalse geomeetriani", kuid tavapärane stsenaarium on vyrtsitet millegi omalaadsega, mis just seda konkreetset juttu Lovecrafti muudest eristab. "Nõiamaja" teeb unikaalseks eelkõige too sympaatne Browni-nimeline rott-elajas oma roosade inimkäesarnaste käppadega - midagi syngemat annab tõepoolest välja mõelda ;). Ka nõid ise ning tema keskaegsed nõiakombed on ytlemata ehedad. Samuti imponeeris mulle Lovecrafti nägemus kõverate ja nurkade kavalatest kõrvalmõjudest. Lõppakord oli samuti yks Lovecrafti õõvatekitavamaid ja võimsamaid, kui ehk "Randolph Carteri tunnistuse" lõpp välja arvata, mis minu meelest on täiesti yletamatu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelpool arvustaja ei pannud tähele asjaolu, et see teadlane oli minu mälu järgi hoopis kuntsnik, aga see selleks. Need olendid ja see geomeetria korduvad tõesti loost-loosse, kuid vaatame tõsiasja: paljud kordajad (s.t. kirjanikud, kes kasutavad ühte ja sama teemat ikka ja jälle) on seda teinud palju hullemini.
Teksti loeti eesti keeles

Paremini seda küll vist teha ei oleks võimalik olnud. Nii hästi oli see jutt kirjutatud, et ma lugesin seda päris mitukorda kohe läbi, nii muljet avaldav oli see. Loo säras ka idee pärast, kuna seegi oli igati originaalne. Nõialood pole minu lemmik ala just kuid see tõstis nende mainet tugevalt. Peaks veel mainima, et need tegelas kujud olid väga huvitavad kohati isegi naljakad nagu näiteks Brown Jenkins, see inim rott- no peab ikka olema asjalik mõtlemis viis, et sellisei välja mõelda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui matemaatika-jura oleks välja jäetud, saaks parema hinde. Praegu neli miinus, üldiselt nõustun eelarvustajate poolt väljatoodud hääde külgedega.

06.08.2007: Pärast järelemõtlemist tõstsin hinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, et 90ndail meeldis see mulle väga, nüüd ehk oli lummus pisut lahtunud, algus ei saanud korralikult käima, justkui katsetataks jutulõnga ketramist paaril erineval moel, enne kui töösseminev leitakse.

Aga kui on kord juba käima läinud, siis käib edasi igati hästi. Ja jällegi rohkem Uus-Inglismaa nõiatraditsioonist kui Cthulhu mütoloogia kosmilisest/merepõhja-taustsüsteemist tõukuv tekst.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles