Ajamasina- ja kirjandusteemaline anekdoot, mis (vähemalt minu meelest) eriti lugeda ei kannata. Puänt oligi vist ainuke väärtuslikum asi selles loos, kuid eelnev keerutamine ajas lihtsalt une peale. Anekdoodi kohta liialt pikk.
(jutt aastast 1953)
eesti keeles: «Surematu bard»
«Jutuleht» 1992; nr 9 (29. veebruar)
Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.