Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Aleksandr Beljajev

16.03.1884-6.01.1942

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Beljajev ·

Golova professora Douelja

(romaan aastast 1938)

ajakirjapublikatsioon: «Smena» 1937; 1. veebruar – 19. märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Professor Dowelli pea»
Tartu «Fantaasia» 2012 (Orpheuse Raamatukogu 1/2012)

Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
1
5
0
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (7)
Killu

Olin 12 aastat vana kui selle raamatuga tutvust tegin. Ta meeldis mulle, hiljem pole üle vaadanud. Seetõttu ei räägigi sisust pikemalt, kui et see on mõtisklus kehast eraldi elavast peast, mis on ümbritsetud kriminaalromaanilike sündmustega. Pikka aega mõtisklesin, mis tunne oleks olla ainult pea... Mõtlen nüüdki vahel. Seda vist Beljajev oma lugejatelt ka ootab. Ta ise on teatavasti veetnud mõne aja haiglas, üleni kipsis, nii et ju ta kujutab eda paremini ette kui mina (ja enamus teisi). Aga Doweli (hmm, kirjutatakse vist nii) olukord oli hullem, temal ju keha enam polnudki. Mitte kunagi ennast liigutada, kuhugi minna, elada lihtsalt peana? Mis tunne on? Beljajev annab rõõme ja kannatusi väga ekspressiivselt edasi. Kõrvaltegelased on nagu on. Osa päris kenad, et mitte öelda head. Beljajevit tasub ikka lugeda, omal kohal omas ajas. Liiga palju teda ei taha. Ise pean Professor Doweli pead üheks tema parimaks. Sellepärast ka 5...
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Tõtt öelda on kummaline kust sai eelkirjutaja «Professor Dowelli pea» eestikeelse tõlke. Aga on võimalik, et «põranda all» liigub ka säherdust kraami.

Selle romaaniga on sihuke jama, et on olemas nõukogude film «Professor Dowelli testament», mis on antud romaani suht vaba ekraniseering. Minu isiklik traagika on see, et ma ei suuda lugeda tükk aega teksti, kui ma olen näinud selle ekraniseeringut. Beljajeviga oli sama jama. Lõpuks võtsin end kokku ning lugesin ka romaani läbi. Noh, halb ta just pole, aga üle nelja ka ei saa.

Ning nelja saab ta ka eelkõige kirjutamisaega ning muud taustsüsteemi arvestades. Sorry, ma ei suuda (ega ka taha) tekste oma ajast välja kiskuda.

Tõtt öelda lugesin pärast «Professor Dowelli pead» ka oma lapsepõlvelemmikud «Amfiibinimese» ja «Maailmavalitseja» uuesti üle ning pean ütlema, et neis ma küll ei pettunud. Järelikult on «Professor Dowelli pea» siiski kehvem lugu.

Sisust ei tahakski pikalt rääkida. Noh, on kehast eraldi elav pea. On hulk tegelasi (enamus neist kaabakad) kes püüavad seda pead ja tema teadmisi ära kasutada. Ilma igasuguse irooniata võib öelda, et ameerika pulpulme vene analoog.

Soovitan lugeda neil, kes tahavad tutvuda zhanri ajalooga. Meelelahutuseks on isegi Aleksandr Romanovitsh Beljajevil paremaid tekste küll.

Ka ei jäta mind maha kahtluseussike, et see AB samanimeline debüütjutt oli siiski parem. 1937. aastaks oli nõukogude võim oma kuulsama ulmekirjaniku praktiliselt juba loominguliseks laibaks muutnud. Kurb, et on olemas säherdused rezhiimid, mis oma kodanikega sedamoodi käituvad. Võimalik, et romaani tulekski lugeda hoopis selles võtmes, et pea kui autor. Võimalik, et just autori allajäämine riigile viis rõhud romaanis teaduslikult sotsiaal-poliitilisele ainesele. Kes teab?
Teksti loeti vene keeles
Laur Salundi

Olin juba vana (ehee) kui seda lugesin. Ei ole sellel jutul tegelikult häda ju midagi, aga juhtus selline paha asi et sai kohe mingi paari väga hea loo vahele loetud teist ja jättis nati nadima mulje. Nagu eespool mainit, peaks AB teadma küll sellest kehatust eksisteerimisest (aiaiai, ei tohi ikka liiga kõrgelt lennata), kuna ta oli vist suisa kolm aastat voodis lesind. Aga ei ühtegi halba sõna selle loo kohta. Beljajevil on muidugi paremaidki lugusid, aga eks see käib kah. Eks te lugege ise kah kui veel lugemata on, mööda külgi ta maha küll ei jookse.
Võrguinimesed ei pea ka oma rõõmuks seda kuskilt laiasst maailmast otsima minema, vaid saavad asja lihtsa vaevaga kätte aadressilt: http://kulichki.rambler.ru/moshkow/RUFANT/BELAEW/doul.txt.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

Beljajevi loomingu eesti keelde tõlkimine on toimunud huvitavalt. "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt", seejärel rohkem kui poole sajandi jooksul vaid üks jutt antoloogias "Olend väljastpoolt meie maailma", nüüd siis "Professor Dowelli pea". Eks paljud vene keelt mittevaldajavad eesti lugejad tunnevadki autorit põhiliselt "Amfiibinimese" ja selle ekraniseeringu järgi. Selles mõttes peab "Fantaasiat" Beljajevi täiendava tõlkimise eest vaid kiitma.

Kui miski on hämmastav, siis see, et selline meelelahutuslik ulmepõnevik (mille tegevus pealegi toimub Prantsusmaal) on esmakordselt ilmunud stalinistlikus Nõukogude Liidus. (1937 oli teatavasti Venemaa ajaloos üks jubedamaid aastaid üldse ja kui professor Kern oleks tegutsenud kirjaniku sünnimaal ning -ajal, poleks tal olnud puudust laipadest, millega eksperimenteerida). Kui jätta välja vihjed vaesusele ja ebavõrdsusele kapitalistlikes riikides (mis iseenesest pole ju üldse põhjendamatud), siis "punast" ideoloogiat siin romaanis peaaegu polegi. Selles mõttes ei anna Jyrka mainitud Beljajevi loominguline "laibastamine" vähemalt selles tekstis küll väga tunda. Isegi normaalsemates tingimustes esmailmunud "Maailmavalitsejas" oli "punast" tausta minu mälu järgi rohkem, aga see selleks. Enne lugemahakkamist tekkis ka küsimus, kuidas saab laboris hoitavast inimpeast seiklusjuttu kirjutada, ent nagu selgub, sai küll.

Idee on muidugi väga huvitav, ehkki romaani ilmumisele järgnenud kolmveerandi sajandi jooksul on selgunud, et nii lihtsalt inimeste elluäratamine ka ei käi. Midagi jääb maksimumhindest siiski puudu, ehk nõrk karakterikäsitlus.(No ei ole nii naiivseid inimesi, nagu näiteks Laurent olemas, polnud ka 20. sajandi alguses. Ja sellist tegelast, nagu Briquet, on ka praktikas raske ette kujutada-ka kõige lollimale tibile mõjuksid surmalähedased kogemused veidi teisiti). Hindeks siis väga tugev "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ideel ja teostusel polnud sugugi viga, kuid mille kallal tahaksin nuriseda, olid tegelased. Pead peadeks, nendes toimuvat oskas autor ilmselt paremini ette kujutada, kui mina seda eales suudan, kuid kõik ülejäänud karakterid polnud just kõige paremini õnnestunud. Samas jällegi, arvestades kirjutamisaega ja siis valitsenud norme, pole nad ka kõige hullemad. Meeldiva üllatusena tuli ideoloogia puudumine. Mingisugust punarämpsu võis sealt küll hea tahtmise korral välja lugeda, kuid üsna minimaalses koguses. Seda poleks küll osanud oodata. Suhteliselt kerge meelelahutus, mis ilmselt pakub ulmekirjanduse ajalooga lähemalt tutvuda soovivale inimesele märksa rohkem huvi kui tavalugejale. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tüütu jama, lootusetult ajale jalgu jäänud. Õhukese, suures kirjas trükitud vihiku läbilugemisega läks aega üle kuu, sest üle paari-kolme lehekülje korraga ei õnnestunudki lugeda. Sisu on selline tobedus, et ei viitsigi kommenteerida. Jyrka kommentaarist sain ma teada, et tegu on jutust ümberkirjutatud romaaniga. Lugedes tundus kogu aeg, et tegu on mingi proovikirjandiga, katsetuse või mustandiga. Kuidagi imelik tundus kogu see lugu, mis aga lõppu puutub, siis see oli juba päris imelik. Tobedamat ja napakamat lõppu on raske isegi ette kujutada.

Tore et raamat on eesti keeles olemas, aga ei oleks ka midagi juhtunud kui ei oleks olnud, tegu on ikka üsna ulmekirjanduse põhjakõntsaga, aegunud sellisega. Lugemine ei anna midagi, isegi mitte infot kuidas stalinlikul Venemaal ulmet kirjutati, sest sama autori "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" on ammuilma olemas ja kordi paremad. Lugege parem neid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Laur Salundi

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles