Ma ei saa inimestest aru, kui see teos jutuks tuleb. Enamus tuttavaid on arvanud, et võrreldes esimese raamatuga on tegu ikka üsna mõttetu üllitisega. Mina ei ole nendega nõus. Tõsi, tolapanekut oli selles raamatus vähem, kuid selle võrra on süžee tugevam ja ka üldine stiil on ... pädevam.
Jutt ise räägib sellest, kuidas meie head sõbrad sattusid läbi omnitsooni seilates väikese näpuka tõttu paralleeluniversumisse, kus kõik oleks justkui sarnane, ainult läbi kõverpeegli vaadatuna. Nad leiavad enda ekvivalendid sellest universumist, kuid paistab, et pisut liiga hilja -- keegi on neil kaelad kahekorra keeranud -- kõigil, väljaarvatud Listeri teisik, kes on kuhugi kadunud. Teisikut taga ajades avastavad nad peatselt, et tegu on psühhopaadist kõrilõikajaga, kes meenutab Listerit ainult välimuselt.
Läbivaks teemaks on ka geneetliselt modifitseeritud eluvormid ning viirused, millega on võimalik planeete terraformida. Ka üks jõle kobarmõistus teeb oma etteaste ja põgusalt näeme Kübeeria nimelist põrgumasinat. Põrgumasin on põrgumasin selle sõna otseses mõttes: selle abil genereeritakse inimestele nende personaalne katel, kus neid kogu vangistusaja jooksul grillitakse. Inimese ajust leitakse kõik nendele teadaolevad ebameeldivused ja neid taasesitakakse selle riistapulga abil üle ja üle. Brr! Kujutage ette mõnda maailma, kus tuule asemel ulub puuvõras ja elektritraatides Nexuse nimeline õudus. Või veelgi hullem: Meie mees!
Muide, ma olen selle raamatu juures seisukohal, et inimesed ootavad justkui sama juttu, mis tuleb sarjas esimeses osas. Ärge võtke seda nii. Võtke seda, kui täiesti eraldiseisvat juttu.
