Lugu ise on sellest, et Roberto (keskmine, mitte milleski eriliselt väljapaistev väikeaadlik ja salongifilosoof) satub merel tormi kätte, olukord on lootusetu, ta seotakse köiejupiga plangu külge, uhutakse üle parda ning pärast päevi triivimist leiab ta... mahajäetud aga muidu terve laeva. Veider lugu, kas pole? Selgub, et laev on täidetud imedega, mida (tuletagem meelde, et on 17. sajand) Roberto pole iialgi näinud: veidrad loomad, kummalised taimed, kümned erinevad tiksuvad ja liikuvad ja voolavad mehaanilised ja vee- ja liivakellad. Veel palju muudki. Ta hõivab tühja kaptenikajuti ja hakkab kirjutama oma armastatule kirju. Hull armastusest ja täielikust üksindusest. Need märkmed ja kirjad – justnagu – leiti siis paar sajandit hiljem kusagilt arhiivist ning Eco konstrueeris nüüd selle vähese põhjal loo. Romaani.
Muidugi oleks lootusetu ja mõttetu hakata siin seda raamatut ümber jutustama. Võibolla ainuke asi, millel peaks peatuma, on see eelmine päev pealkirja sees. Ameerika avastatud, laiuskraadid selged (lai maailm lahti) aga probleem seisnes 17. sajandil selles, et pikkuskraadide väljaarvutamiseks ei olnud kuigi häid vahendeid. Neid siis otsitigi. Ja kui leida nullmeridiaanile vastasmeridiaan (antimeridiaan, kuupäevaraja), siis selle peal seistes oleksid sa nagu seljaga homses (tänases?) ja näoga eilses (või vastupidi). Selle põhjal on võimalik juba igasuguseid müstifikatsioone üles keerutada.
Lõpuks peaks veel mainima, et Eco hoiab kogu raamatu ulmelisemat poolt selgesti kontrolli all, pannes selle kõik peategelase kirjadesse, ning distantseerib end fantastilisest elemendist üsna kavalalt. Formaalselt võttes niisiis ei ole selle raamatu puhul ulmega küll mitte midagi pistmist.
Ah, jaa. Hindeks on viis pika-pika miinusega.