Marek, me kõik teame, et iga päev juhtub selliseid lugusid, millest Sa kirjutad. Me muide teame seda ilma meediamonitoorijana töötamiseta, ükskõik mida selline väärikas ametipost endast ka ei kujutaks. Ma võin kilode viisi kirjeldada kümme korda hullemaid tegusid, mida okupandid praegu Tshetsheenias toime panevad näiteks.
Kui sa aga tahad sellest kõigest ilukirjandust, st. kunsti luua, siis pead sa seda teisiti tegema. Ajalehefoto ülesõidetud inimestest ei ole kunstiteos näiteks. Toon jälle endale südamelähedasest teosest näite, vaata näiteks, kuidas Marquez "Sajas aastas üksilduses" kirjeldas protestijate (ja seal platsil oli ikka tuhandeid!) mahaniitmist kuulipildujatega ja äkki mõistad, millest räägin.
Praegusel kujul ei lähe sinu looming lõviosale lugejatest lihtsalt korda -- mitte selle aine, vaid esituslaadi tõttu. Erandiks võivad olla näiteks isikud, kes on ise lähemas minevikus mõne tragöödia üle elanud ja selle mõju all, kuid selline isik pole nagunii päris adekvaatne.
Oma tõepõhi on all väitel, et igas vene kirjanikus on kübeke Dostojevskist -- aga vähemalt minu meelest on suures osas vene kirjanikest ka kübeke Ilfist ja Petrovist või Tshehhovist. Suurt osa vene kirjandusest iseloomustab peale vene hinge valu ka omapärane huumor, mis laseb autori sõnumil veel omajagu reljeefsemalt esile tulla. Sinu teostes pole mul õnnestunud seda leida, sina üritad vaid tunneteskaala ühel otsal mängida ja sedagi ebaõnnestunult.