Kui Defoe teos oli mingist white man burden`ist, mis õnneks küll nahavärvilt valgele, aga teiste koloniseerimisest rüvetamata jäänud rahvale üsna kauge, siis Tournier raamat on risti vastupidise ideega. "Valge mees mõõk käes" kukub võõra maailma enda tarkusest ümberkujundamises armetult läbi ja leiab seeläbi palju mõistlikuma elu. Tore on.
Täiesti OK lugu. Ja eelkõnelejale täienduseks, loodan, et sedalaadi "täisrealismi" siiski ei lisandu, isiklikult piisab silmade lahti hoidmisest ja kord nädalas (või ka kuus) vaadatud politseisaatest, et küllaldane "täisrealismi" annus kätte saada.
Pärast eelnevaid kiidusõnu pean siiski lisama, et polnud nii vinge, kui ootasin. Kui siin veidi rumalat nalja heita, siis Rammsteini versioon oli isegi lahedam:). Aga hamba all ei karjunud.
Ei saa esitada lihtsalt ühe suvalise lehekülje pikemast tekstist ja väita, et see on lühivorm. Lühivorm tähendaks siiski lõpetatust, suletust mingisse selgepiirilisusesse. Pealegi, meeleolu oli ju nauditav. Lugeja petmine.
Üsna hea jutt, aga muidugi mitte ülihea. Tõenäoliselt autori poolt planeerimatu lisamõnu saab sellistest ivanoravlikest lausetest nagu: "Süngel taustal tõuseb huumor eriti esile. Sõdurid puhkevad lahingupauside ajal kergesti naerma ja nali koolnukambris mõjub tänu oma üllatuslikkusele." (Tsitaadi lõpp).Ah, ma ei tea. Üldiselt ei kaota midagi kui selliseid asju ei loie.
Eee... Tegelikult meenutab see jutt laastukesi ajakirjast "Vallatu magasin", oli eesti ajal selline. Paljud sealt olid vähemalt poisikesena huviga loetavad, võibolla viitsiks praegugi, aga nüüd oleks see pigem camp.
Ei olnud põnev. Hoopis kurb ja väsitavalt ühiskonnakriitiline. Lugesin seda u. 15. aastaselt, hiljem vist ka, vähemalt kohati. Meelde on jäänud armetus ja masendus. Halb raamat ometi pole.
