Siin on midagi jäiga ajateooria pooldajatele. Minevikku dinosaurusesafarile viidud teravate elamuste otsija teeb hirmust püksid täis ja astub seal kogemata surnuks tühise liblika. Viimasest piisab, et olevikku pea peale pöörata. Süüdlane saab lõplikult piki tatti, kuid lugu siiski maksimumhinnet ei saa, sest Bradbury kirjeldab vaid emotsioone, jättes ajamahhinatsioonides tuhnimise teistele.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Sander

24.09.1998, kell 00:22

Bradbury on püüdnud teise äärmuse poole ajarändamise paradoksi käsitlemisel: selle loo järgi põhjustab ükskõik kui suur muutus minevikus tohutuid ja ettearvamatuid tagajärgi tulevikus. Vastukaaluks võiks seada Asimovi "The Ugly Little Boy", milles on aja "iseenesest tervenemise" kontseptsioon välja toodud. Loomulikult on esimene variant levinum ning usutavam, kuid viib paraku järeldusele, et IGASUGUNE ajas rändamine mõjutab tulevikku. Bradbury kirjeldatud ettevaatusabinõud ajas rändamisest on mõttetud, sest rida auke jääb ikka lahti: värvipommi värv sauruse kehal (kuulid, tõsi küll, võeti kaasa) ning ebaloomulik haav, mis võivad põhjustada mõne äärmiselt tähtsa mutuka surma, õhumolekulide liikumine, mida nagunii ei ole võimalik vältida jne. Kui juba suvalise liblika tapmine tõi kaasa piisavalt tõsise tagajärje, siis ei ole need efektid sugugi tähtsusetud. Aga idee on hea ning selle eest saab oma nelja kätte.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jaanis Tali

30.10.1998, kell 00:10

SF üks leivanumbritest ju: mine aga ajas tagasi ja keera endale (või teistele) sikku nii, et vähe ei ole.Aga lugu on veenvalt ja meeldejäävalt kirja pandud ja mõjub. Hea loo kirjutamiseks ei peagi enamasti mingites mahhinatsioonides tuhnima.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

11.01.1999, kell 17:50

Võibolla mulle lihtsalt meeldivad ajas rändamise tekstid aga selle loo puhul pean oma arvamust kohendama, et "neli" on Bradbury parim tase. Alati ikka ei ole. No arvame puändi ette ära aga lugu on hea ikkagi.Väheke häiris see natsismindus. Aga mis teha, see ju jänkide suurim hirm.

Teksti loeti eesti keeles

TVP

25.01.1999, kell 21:19

Väga hea lugu. Mulle küll meeldis, lugesin mitu korda. Üldse oli see `Marduse` Bradbury ekstra tohutult tervitatav idee.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

3.02.1999, kell 14:32

Piisavalt hea, et viit väärida. Ajaloo muutumine on muidugi tühise liblika surma tõttu päris ränk, kuid mitte keegi ei või öelda, kuidas see sündmus tegelikult ajalugu mõjutaks. Mulle igatahes asja esitamise vorm meeldis - keele moondumine ning teise tüübi võit valimistel minevikust tagasi pöördumisel.

Teksti loeti inglise keeles

Märt Laur

30.06.1999, kell 15:24

Ehkki ajarändude idee on äraleierdatud, oskas Bradbury seda ideed siiski keskpärasel - ei - meeldival kujul vormindada. Peategelase tühine viga minevikus, mis oleviku pea peale keerab ja siis veel see suur-tükk-ajab-suu-lõhki moraal... noh, pole paha. Hilisem originaalis lugemine sundis hinnet "4" pealt "5" peale tõstma.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Jüri Kallas

26.01.2000, kell 03:00

Aastaid oli see jutt minu jaoks Ray Bradbury ideaaltekst ning on siiani üks lemmikuid...

Ausaltöelda ei huvita mind karvavõrdki mingi ajateooria, kuigi ka siin on üks ebateaduslikumaid ulmakirjanikke sedapuhku endale ebaomaselt meeldivalt tasemel. Mulle on selles jutus alati meeldinud just need emotsioonid ja pildid. Väärt jutt, kus minuarust on kõik kõigekõrgemal tasemel... kasvõi selline pisike kõrvaldetail aastaarvude näol, mida ajarännul (autori poolt) möödalibisemas märgatakse...

Pean tunnistama, et kuigi ma hindan tohutult Mario Kivistiku teeneid Ray Bradbury eestindamisel, jääb «A Sound of Thunder» minu jaoks siiski eelkõige Andres Tarandi tõlgituna «Kõuekärgatuseks» – usun, et paljuski mängib siin rolli minu noor iga, milles ma jutu esmakordselt lugesin, kuid ikka aastaid oli Andres Tarand minu teadvuses siiski eelkõige tohutuhea Ray Bradbury tõlkija!

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Dragofor

22.05.2000, kell 17:37

Üsnagi meeldiv ajarändude teemaline lugu, kus Bradbury on tasemel nagu alati. Tuleb tunnistada, et asi oli lugemist ja tähelepanu väärt, kuigi minu enda jaoks vähendas teose hinnet just see emotsionaalsus, kuid samas pean tunnistama, et teistmoodi kirjutatuna oleks asi samuti nadi olnud. Nokk kinni, saba lahti... Igal juhul, minevikus toimuvad pisimadki muutused võivad muuta ajalugu. Mind huvitaks aga väga, kummal siis õigus on, kas Bradbury`l või Asimovil, kelle nime üks eelnevaist arvamusavaldajaist samuti esile tõi? See määrab ju üsna paljugi selles osas, kui palju rakendatav on ajarännud ka reaalsuses, juhul kui see kunagi teoks saab. Ja mine sa tea. Äkki ühel päeval saabki...

Teksti loeti eesti keeles

Eilish

13.10.2000, kell 19:16

Kord aastaid tagasi kuulsin lugu raadiost ja see jäi siis muidugi kõige põnevama koha peal pooleli. Igatahes hakkasin ma siis otsima, et kelle lugu ja mis pealkiri. Kulus aega mis ta kulus, aga kätte sain! Huvitav on tegelikult mõelda, mida põhjustab iga meie samm, iga mõte kauges tulevikus - nt võib üks aevastus kuskil maailmas orkaani valla päästa...Nii et vaadake ette...

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Aas

17.02.2001, kell 02:14

Liiga trafaretne tundub see lugu selleks, et teda eriti heaks pidada. Sorry, mr. B!

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

30.04.2001, kell 13:32

Väga hea ajarännu teemaline jutuke. Meeldis just see, et jutt oli ehitatud üles emotsionaalsele tasemele, mitte aga tehnikale. Jajah, suur tükk ajab suu lõhki. Kindel viis.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Tarts

23.10.2001, kell 10:30

Igati hea ja ladusalt kirjutatud lugu. Alla viie ei t6use minu käsi kuidagi panema.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Krafinna de Kraax

16.04.2002, kell 02:46

Hmm. Jälle see vana sara: mõtlesin loo esimesi ridu lugedes. Otse loomulikult, lugesin seda kunagi kogumikust, nüüd aga Horisondi väljavõttest. Jättis parema mulje. Miskipärast. Tõlge?

Teksti loeti eesti keeles

Märt Saar

4.05.2002, kell 18:55

Just selline Bradbury mulle meeldib. Ja seda enam veel dinosaurused, kes juba pisipõlvest peale mulle väga sümpaatsete tegelastena tundunud. Lugu oli lihtne ja oma lihtsusega ta ka tabas (nagu enamjaolt kõik R.B. tekstid).

Teksti loeti eesti keeles

Janek H.

19.05.2002, kell 00:22

Üks enimmeeldivaid Bradbury tekste, olgugi et (ainuke võimalik) lõpp oli juba algusest saati teada. Ehkki sääraseid jutte on suhteliselt palju kirjutatud on see päris hästi välja kukkunud. Eriti koomiliselt on minu arust välja tulnud see koht, kus peategelasel hakkas kiire võitlusplatsilt lahkumisega.

Siiski leidus ka siin paljugi ebaloogilist nagu ka hr. Sander juba mainis: Kui tõesti minevikus isegi rohuliblet liigutada ei tohi, kuidas siis saab juttu olla veel dinosauruste jahtimisest. Paratamatult, kui see kütte märkab, teeb ta mõne muu liigutuse, kui ette oli määratud ja lömastab või jätab lömastamata mõne sitika. Samas aga kui tulevik tõesti muutub nii palju, et isegi kirjakeel on teine, kuidas siis küll saavad valimistele pääseda samad inimesed?

Teksti loeti eesti keeles