Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Andrus Kivirähk ·

Rehepapp, ehk November

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000

Hinne
Hindajaid
24
1
3
1
0
Keskmine hinne
4.655
Arvustused (29)

Mulle isiklikult tundub, et teost v6iks nimetada algupäraseks fantasy`ks eesti moodi. Meeldib meile v6i ei, aga tegelt tunneme selle raamatu tegelstes peris paljud inimesed elust ära. Ei ole parata, ex sellised me olemegi.
Teksti loeti eesti keeles

Need kellele Kivirähu lood üldiselt meeldivad, meeldib ka see raamat.Rehepapp on üksteisega üsna lõdvalt seotud episoodide kogu, mis meenutavad natuke Minu Kroonis ilmuvaid humoreske. Tooni annab huumor, mingit erilist sügavust siin ei leidu või võimalusi teha kaugeleulatuvaid järeldusi (kasvõi eestlaste loomuse kohta). Kui üldse midagi, siis leiab samapalju ka Ivan Orava lugudes.

Rehepapis on palju laenatut. Seda nii stiili osas kui ideede osas. Näiteks rahulikult piipu popsiv rehepapp vm tegelane (Kaval-Antsu lugudest) või lugu kahe pastlaga (Torupill, haldjad ja hiiglased).

Kõik need kratid ja mummid ja külmkingad on tegelikult vahvad, mujal fantaasiakirjanduses neid ju tõesti ei kohta. Hea, et Kivirähk oma raamatuga selle osa eesti folkloorist jälle kaasaega ja meelde toob. Igatahes huvitavam ja originaalsem kui need tüütuseni korduvad vampiirilood.

Mulle meeldis, sobiv ühe-õhtu-ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

See on üks väga veider ja mitte üldse halb raamat, mille ulme hulka lugemisel esineb mul raskusi. Pigem on tegemist humoristlike taotlustega folklooriainelise pseudoajalooliste sugemetega muinasjutuga. (Kus on ikka mõistemonstrum!) Hakkame lõpust peale - ei tahaks seda hästi fantasy`ks lugeda selle klassikalises tähenduses, sest kuigi ringi kappab arvutu hulk armsalt eestipäraseid peletisi, on teose narratiivi ülesehitus sügavamate taotlusteta ("lihtsalt-niisama"-kirjutatud). Hinnatav on ka äratuntav Eesti muinaslooline hõng, kuid seegi vaid faktideta üldistuse tasemel (nagu teosele tegelikult kohane). Raamat on kohati nauditavalt lõbus, naljakas, ent ka seetõttu laguneb pigem maagilisteks mõistulugudeks, mitte ei moodusta ulmelist tervikut. Lugemisele kulutatud aega ei kahetse, aga teist korda seda eales ei tee, niisiis "3".
Teksti loeti eesti keeles

Humoorikas teos, milles näidatakse läbi folkloorilise kõverpeegli eestlaste ammusest ajast teada loomust - küüned ikka oma poole, maksku see kasvõi sajakordset saatanaga sehkendust (ja sarvilise petmist). Iga nurga tagant väljapiiluvad kratid ja tondid ei jätnud sugugi hirmutavat elamust, vaid mõjusid pigem koduloomadega. Omaette lüüriliseks vahepalaks veel jutuvestjast lumemees. Mõnes mõttes raamat nagu Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsete juttude" edasiarendus. Sobiks lugemiseks ka muidu ulmekaugetele raamatusõpradele.
Teksti loeti eesti keeles

Igati küps kunstiteos, mis teenitult pälvinud kõiksugu kirjandusauhindu ja teenitult mitte pälvinud ulmeauhinda "Stalkerit". Sisu ja tõlgendamisvõimaluste osas juba meedias korduvalt lahatud ja hakitud ning aina kiidetud. Sedagi teenitult. Samas sobib "Rehepapp" näitena, kuidas tavakirjandusse sissetoodud ulmeelement seda elavdab, värvib, võimendab. Kirjaniku fookus on ikkagi tänapäevas ja tänapäeva eestlase olemistes ja tegutsemistes. Tunneme siin ära mitmed uuseestlase arhetüübid. Fantastilis-mütoloogilise elemendi kasutamine muudab romaani sümbolistlikuks... ja võibolla modelleeritakse mõnes kohas pisut üle. Stiililselt on tegu tragikomöödiaga ning nagu tragöödiale kohane, hakkavad lõpu poole tegelased lavalt kaduma. Naer läbi pisarate - lõpuks jäävad selles väga karmis loos pisarad peale. Ja ei olegi ehk väga raske öelda, mis on kirjanikus tinginud sellise pettumuse oma rahvas. Kui asjad ehk kunagi paremaks lähevad, siis vaevalt enam selliseid romaane kirjutatakse. Viis koos kõigi plussidega.
Teksti loeti eesti keeles

Huumor ei tohiks olla 200 lehekülge pikk. Nali peab olema lühike ja mahtuma ühte lausesse, situatsiooni või anekdooti. Raamatus on hulgaliselt ülivaimukaid kilde, ent kogumis on nad ikkagi tüütavad.

Igast teosest võib leida midagi, mida saab pidada sümboliks, aga kas see ikka teeb teost kohe sümbolistlikuks? Sümbol on ikkagi see, mida autor on sümbolina mõelnud. Trükiajakirjandus kiidab üksmeelselt, et Kivirähk on tabanud eestlase sügavaimat olemust, aga... millise eestlase? Kas nad on siis kõik ühesugused, kas nad kõik on varalise kasu peal väljas? Eestlasi on väga erinevaid ja kui neid raamatus on kujutet kõiki ühesugustena, keeldun uskumast, et AK üldistas siin mingit keskmist eestlast. Ja last, but not least - Kivirähki lugedes-kuulates on mulle alati mulje jäänud, et kritiseerides läbi huumori kõiki ja kõike, tal enesel pole mitte ühtegi puudust. Ka "Rehepapi" tegelased on kõik mingisugused "teised", autori arhetüüpi seal ei ole, sest nii täiuslik tegelane oleks ju väga igav.

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, mida on kasulik vahel üle lugeda. Eriti eduline on Eesti folkloori kuuluvate tegelaste kasutamine jutu elavdamiseks. Asjale annab erilise meki, kui lugeda puukidest, külmkingadest, krattidest, mummidest, libahuntidest. Selge Eesti värk ilma mingi kunstlikult sisse toodud võõramaise mütoloogiata.

Võib tõesti öelda, et teos koosneb sellistest lühilugudest, mis omavahel väga tihedalt kokku pole seotud. Siiski olen veendunud, Kivirähk ei teinud nalja ega visanud kildu palja naerutamise tarbeks. See oli miski lisa, terav maitseaine pearoale. Põhiline on ikka armutu kriitika praegugi lokkavale mammoona kummardamisele. Autor tunneb sügavat muret selle üle, millega see pidev varastamine, kavaldamine ja äritsemine lõpuks lõpeb. Peab tunnistama, et Kivirähk kasutab tõesti kurja huumorit, st paneb küll naerma, kuid hiljem loo üle tõsisemalt järele mõeldes polegi enam eriti muhe.

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et hindan tänastest Eesti kirjanikest Kivirähku aina enam. Tema lugusid lugedes ei jää kodukootuse tunnet, sest tema suudab alati millegi värskega üllatada. Hinne on mõistagi kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Tõhus ugrifantaasia talurahva raskest elust pärisorjandusliku korra tingmustes.

Asi mis kõige rohkem rõõmustas oli tõdemus, et kohalik huumor ei olegi surnud. Olid ju kunagi meelejahutaja ja tollane Pikker.. See mis mulle tänapäeva “naljameeste” loomingust ette on saatunud - masendav. Aga näe, kirjutatakse ja kuidas veel!

Igal juhul oli asi sedavõrd hea, et kui ma kunagi veel sama autori asjadele peale satun, siis ostan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Nali naljaks, aga Kivirähu romaanide ja eelkõige siis Rehepapi tugevus on loos. Rehepapp algab naljaga, jätkab samas stiilis ja muutub natuke tüütuks. Aga mingil hetkel pöördub lugu väga tõsiseks. Ja suudab korduvalt üllatada. Umbes selles kohas, kus tüüp lumest krati tegi, kasvab Rehepapp minu jaoks naljaraamatust Eesti kirjanduse suurteoseks ja viimane lehekülg pani lausa õhku ahmima.

Üldiselt on Rehepapp nagu parem osa Vonnegutist, et loed ja kõõksud narda, aga nutumaitse on suus.

Mis zhanrisse puutub, siis minu arust puhas fantasy. Ja kui mul oleks voli inimesi lugema sundida, käseks ma kõigil läbi lugeda ka Rehepapi.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, kuigi ulme alla seda on natuke raske paigutada. Siis peaks ju pea kõik folkloor ulme olema.Paistab, et rahvale meeldib, sest seda on müüdud eesti oludes uskumatult palju.
Teksti loeti eesti keeles

Oma 400. arvustuseks valisin teose, mis, nagu Golikov tabavalt ütles, on teenitult võitnud kõiksugu kirjandusauhindu ja teenitult mitte võitnud "Stalkerit".

Mind vaimustas see, et ma ei suutnud absoluutselt ära arvata, mis saab edasi. Kui ma tükk aega olin lugenud, olin veendunud kahes: raamatut kõlbab vabalt lugeda väikestel lastel ja revolutsionääri ei saa kellestki. Aga eelviimases peatükis tappis rehepapp vanapagana ära. Ja viimases peatükis oli vägistamine.
Ja seda ma arvasin ka, et ega Imbi ja Ärni iialgi kellelegi midagi ei anna. Kuni rahapaja juures andsid. Päris niisama, vist heast südamest.
Ainult selle ma tabasin ära, et sööb Jaani kaku ära kes iganes, ainult mitte Luise. Endamisi pakkusin tõupulli või külmkinga, aga et nii rängalt...

Viis kõigi võimalike plussidega.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat,kus nalja nabani,aga samas jääb aega ka pisarate valamise jaoks.Kõige parem asi selle juures on see,et kodumaine.Lugege kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Magus-magus-magus! Tõsine mesi keelele & meelele. Pidevalt tunne, et ... mis on tõde & mis vale. Siin peab küll perfektselt valdama mõnede rahvapärimuste raamatuid, mida siis sääraselt brilliantsel moel käänata!

Teinekord hakkas täiesti õudne kah, kui mõne rumalavõitu peategelasega end samastatud sai! :D
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole ammu lugenud raamatut mille lugemine jääb kohati pooleli, sest vähkren naerust nii hullusti. Üritasin seda naisele kõvasti ette lugeda aga pärast mõningaid abituid katseid naeru tagasi hoida ja sõnu selgelt hääldada loobusin. Lõpp läks üha tõsisemaks ja see sobis väga hästi. Oleks lõpuni samas stiilis läinud, siis oleks ehk isegi vähe lahjaks kiskunud - aga nüüd väga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lahe lugemine!!! Suurtes kogustes on A.K. veidi tüütav, aga see raamat on igatahes kiitust väärt.
Eriti sümpaatne oli love story liin.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, agraarse Eesti satiir algas "Põrgupõhja uuest Vanapaganast" ja lõppeb siis Kivirähaga. Mõlemad teosed said kardetavasti millelegi omas ajas olulisele pihta. Ja mõlema vorm vastab kirjutamise ajale. Linlane kirjutab 21. sajandi alguses teisele linlasele albimalt ning kerglasemalt, kui Albu valla talupoiss 20. sajandi kolmekümnendatel. Jääb vaid loota, et südant valutasid kirjutamise ajal mõlemad.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut esimest korda kohe peale ilmumist ja meeldis väga. Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, lugesin teist korda, ja meeldis veelgi rohkem. Minu meelest ei irvita Kivirähk mitte eestlase omakäsitluse üle vaid pilab silmakirjalikkust ja lipitsemist, tänapäevaoludesse üle kandes näiteks jõulude paiku kohusetruult kirikus istumist aga samas firma välismaalasest omaniku seljatagant virutades, kuna loll on see, kes ei viruta.

Üldiselt, väga hea romaan, ja just nimelt romaan. Tegu on ühe tervikuga, mitte juttude kogumiku või samade tegelastega följetonide kimbuga.

Tulevikus kunagi hiljem loen ilmselt veel korra-kaks.

Teksti loeti eesti keeles
x
Eevur Tumm
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Muidu võimas, kaemuslik lugu parimas tähenduses, ainus puudus on lõpp, mis mulle meenutas Hargla puänte. Seepärast miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Defoe teos oli mingist white man burden`ist, mis õnneks küll nahavärvilt valgele, aga teiste koloniseerimisest rüvetamata jäänud rahvale üsna kauge, siis Tournier raamat on risti vastupidise ideega. "Valge mees mõõk käes" kukub võõra maailma enda tarkusest ümberkujundamises armetult läbi ja leiab seeläbi palju mõistlikuma elu. Tore on.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti OK lugu. Ja eelkõnelejale täienduseks, loodan, et sedalaadi "täisrealismi" siiski ei lisandu, isiklikult piisab silmade lahti hoidmisest ja kord nädalas (või ka kuus) vaadatud politseisaatest, et küllaldane "täisrealismi" annus kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle küll meeldis, ehkki algul on tõesti veidi ehmatavalt epiteedirohke, aga siiski mitte väga häirivalt.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast eelnevaid kiidusõnu pean siiski lisama, et polnud nii vinge, kui ootasin. Kui siin veidi rumalat nalja heita, siis Rammsteini versioon oli isegi lahedam:). Aga hamba all ei karjunud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei teadnudki, et siin võib Plekkmehi kohata. Panen rõõmuga hea hinde ja soovitan lugeda. Ainult miks siin eestikeelse raamatu ilmumisandmeid pole?
Teksti loeti eesti keeles

Algus suurepärane, aga keskpaigast ei suuda isegi huumorina võtta. Väsitavalt etteaimatav ehk siis sama originaalne kui Lihtsalt Maria.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa esitada lihtsalt ühe suvalise lehekülje pikemast tekstist ja väita, et see on lühivorm. Lühivorm tähendaks siiski lõpetatust, suletust mingisse selgepiirilisusesse. Pealegi, meeleolu oli ju nauditav. Lugeja petmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see jutt igaljuhul meeldis, ehkki, ma ei tea, kas Orlau paneb tahtlikult mingit musta huumorina mõjuvat campi või kukub see juhuslikult välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned kohad olid väga head, aga üldmulje jäi lahjaks. Kuidagi hüplev ja närviline mulje jäi, mis aga sisuga kokku ei sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris naljakas, ega oskagi selliseid jutte kuigi tõsiselt hinnata, nad võistlevad mingis veidras oma liigas. Hamba all otseselt just ei karjunud...
Teksti loeti eesti keeles

Üsna hea jutt, aga muidugi mitte ülihea. Tõenäoliselt autori poolt planeerimatu lisamõnu saab sellistest ivanoravlikest lausetest nagu: "Süngel taustal tõuseb huumor eriti esile. Sõdurid puhkevad lahingupauside ajal kergesti naerma ja nali koolnukambris mõjub tänu oma üllatuslikkusele." (Tsitaadi lõpp).Ah, ma ei tea. Üldiselt ei kaota midagi kui selliseid asju ei loie.
Teksti loeti eesti keeles

Eee... Tegelikult meenutab see jutt laastukesi ajakirjast "Vallatu magasin", oli eesti ajal selline. Paljud sealt olid vähemalt poisikesena huviga loetavad, võibolla viitsiks praegugi, aga nüüd oleks see pigem camp.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on tõesti Hea Inimese sulest pärineva tekstiga, ja kirja on pandud hingega. Kirjandus aga see asi mingil juhul pole.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud põnev. Hoopis kurb ja väsitavalt ühiskonnakriitiline. Lugesin seda u. 15. aastaselt, hiljem vist ka, vähemalt kohati. Meelde on jäänud armetus ja masendus. Halb raamat ometi pole.
Teksti loeti eesti keeles

Olen seda nii viie-kuue aastaste vahedega lugema sattunud, kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendate alul oli kuidagi lahedam.
Teksti loeti eesti keeles