Pärast segast proloogi siirdub lugu sujuvalt Oktoobrirevolutsiooni järgse Venemaa kodusõjakeerisesse, hüppab siis süüdimatu rahuga XX sajandi lõpu Venemaale ja ühte tema arvukatest hullumajadest (kus doktor Timur Timurovitsh ennastunustava õhinaga valeisiksuste kahestumise käes kannatavate patsientide raviga tegeleb) ning nõrgub mõni aeg hiljem veidrasse olekusse, kus venemaalaste teadvuste summad Lihtsalt Maria ja Arnold "True Lies" Schwartzenegger Venemaa ja Lääne alkeemilist abielu sõlmida üritavad.
Ja nii edasi jne.
On see nüüd juba piisavalt ulmeline?
Võtmesõna selle romaani mõistmiseks on tegelikult solipsism, mistõttu võib tavatult palju, eriti jutustuse arenedes, põrkuda sõnadega "tühjus", "mittemiski", "mittekunagi", "mittekeegi" etc. ja mis seletab ka ära ühe peategelase perekonnanime valiku. Ja lõpuks tuleb nentida, et autori (väidetavad) sõnad (vabas vormis) selle kohta, et kõnealune tükk olevat inimajaloo ainuke kirjanduslik teos, mille tegevus täielikus tühjuses toimub, peavad üldiselt paika.
Schopenhauer on väitnud, et solipsismi on praktiliselt võimatu ümber lükata, kuid tõsise veendumusena võib seda kohata vaid hullumajas. Arvatavasti on neid ridu lugenud ja sellest inspiratsiooni saanud ka Pelevin, sest kokkusattumus oleks muidu liialt suur. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks aga kirjanikuhärra enne antud teose kirjutamist ehk ka Wittgensteini lugema pidanud. Sel viisil oleks ta mitmetest mõttepüünistest hoiduda suutnud ja lõpptulemus oleks ehk enam veenev välja kukkunud.
Liiga palju oli seda olemise-mitteolemise ümber jahumist selles romaanis ja paiguti oli mul tõsiseid kahtlusi, kas ma ikka jõuan tüki lõpuni lugeda. Hambad ristis ma sellega siiski lõpuks hakkama sain, ent Pelevini loominguga tutvumist soovitan siiski alustada selle teisest, lühemast otsast ("Spi", "Hrustalnõi mir", "Vesti iz Nepala" jms.). Täielikuks ajaraiskamiseks ei julge kõnealuse teose lugemist siiski nimetada/pidada (ainuüksi lõik lõkke ümber igavese kaifi saavutamise võimalikkust arutavatest vene kantidest oli lugemist väärt, muuseas). Aga paremaks inimeseks see raamat mind, mitte üheski selle sõnapaari mõttes, küll ei muutnud. Halvemaks kah mitte