Käesolev raamat on üks põhjustest, miks Douglas Adamsi HHGTTC minult vaid viletsa kolme saab. Frayni poolt võrratult kujutatud inimtüübid, nende totrad tegemised ja pinda kindlustavad terased tähelepanekud elust tõestavad ilmekalt, et huumor-satiir ei pea tingimata olema jabur farss, läbisegi ohjeldamatu sõnamänguga. Üldjuhul kipuvad naljaga pooleks tehtud asjad nii kirjanduses, filmis kui nt. muusikas olema sellised nähtused, mida auditoorium ilma igasuguse kriitikameeleta vastu võtab. Aga kui huumorimeel on pisut arenenum? Üldiselt pole "Plekkmeeste" seos ulmega märkimisväärt, kuid paljud kirjastajad ja raamatumüüjad romaani science fictionina müüvad ning tänapaeval on science fiction esimeses tähenduses vaid turustuskategooria. Hoolimata eestikeelse versiooni rohkem kui kolmekümneaastasest elueast pole romaan ilmselt kuigi tuntud, ilmunud on ta ju Loomingu Raamatukogu broshüürina. Ise pean raamatut siiani maailma kõige naljakamaks raamatuks, lugemine ei paku enam kahjuks suurt pinget, sest enamik tekstist on lihtsalt pähe kulunud. Boonusena on tekstil ka väljapaistva tasemega eestikeelne tõlge. Ka muud kirjaniku raamatud on loetavad.