"Viis miinus". Sisuliselt polegi tegemist ulmega. Raamatust pärinevad mitmed kuulsad killud. Näiteks see, et "kõik võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised" :-)). Ega siin rohkem öelda polegi.
(lühiromaan aastast 1945)
eesti keeles: «Loomade farm»
««Loomingu» Raamatukogu» 1988; nr 11/12
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2002
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2010
On ju tegemist kyll veidi valmivormis teosega, aga päris ulmeväline pole ta kindlasti. Ei olnud ju raamatus kirjeldatu veel oma arengus lõpule jõudnud... see oli alles poole peal. Dystoopia oli oma alguse saanud - aga need viimased viljad ei olnud veel õitsele puhkenud.
Raamat on köitev. Ta on lausa loodud kiirelt haaramiseks. Mul on meeles, kuis seda sai loetud Tallinn-Tartu rongis loksudes, yhel suunal Fazil Iskanderit ja teisel Farmi - kumbatpidi nyyd see käis, seda ei mäleta - aga tunne oli sama. Ja see tunne oli vägev - nagu oleks see olnud mina ise, see lugeja, just see kirjanik, kes nyyd Systeemile ninanipus annab.
See tunne ei tule enam tagasi. Need ajad on möödas - vajunud ajaloo hõlma alla koos farmiga ( on j22nud veel viimased ( kuid need pole enam see). Aga teos ei aegu - sest alati võib juhtuda, et keegi saab võõrdsematest võrdsemaks. Selle eest demokraatia ju meid ei kaitse, meie oleme need, kes teevad oma valiku - valiku, nagu loomadki. nagu kyylikudki. Nagu boamaodki.
Vabadus pole ju veel mingi võlurohi, mis hetkega maailma muudaks. Ka vabadus vajab juhte - ja me ei tea iial ette, milliseks see või teine isik saab, kui tema farmeriks hakkab, kui tema asjade korraldamise enda hooleks võtab. Me peame vaatama, et meile ei saaks osaks vana tööhobuse saatus, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel - aga mille nimel?
Lugedes aga tekkis mõtteid rohkem kui üks. Et mida siis Autor lugejale öelda tahab. Toon välja kolm mõtet:
1. Ühiskond on, sõltumata valitsevast korrast, oma loomu poolest alati inimvaenulik.
2. Sotsialism kui ideoloogia on läbikukkunud.
3. Ükskõik, kas toimub revolutsioon, sõda või mõni parteilis-poliitiline aktsioon, kui inimene usub juhtidesse, saab ta alati haledalt petta.
1. Selle mõtte aluseks on tegelikult ühest raadiosaatest kuuldud Einar Laigna väide, kes kaitses oponentide vastu oma lapsukest, Keskaja Vaimu, öeldes midagi sellist, et ükski ühiskonna kord pole teisest parem, vaid nad kõik on ühtmoodi orjanduslikud, ainult terminid, mida kasutatakse on erinevad. Jah, võib küsida, et mis on Orwellil pistmist Laignaga ja ehk poleks pidanud viimast üldse mainima, aga kuidagi ta mulle lugedes meelde tuli ja vähemalt isiklikult paistis Orwelli jutuga haakuvat.
2. "Loomade farmi" järelsõnas, mis on olemas eestikeelse kaksikväljaande (Tänapäev, 2010) vahel, tunnistab Autor, et oma vaadete poolest on ta sotsialist. Lisaks idee kõikide ühiskonnaliikmete võrdsusest ja mõiste "seltsimees" rohke kasutamine, viitavad, et loo fookuses on sotsialistlik utoopia ja selle rakendamise katse. Niisiis võtsin ma "Loomade farmi" kui Autori isiklikel kogemustel põhinevat hoiatust - Armsad inimesed, hoidke sotsialismist eemale!
3. Raske on inimesel elada poliitiliste muutuste ajal. Hiinlastel on selle kohta hea ütlus, mida ma siinkohal kordama ei hakka. Aga kui inimene usub juhte, siis tal ei olegi muud oodata kui pettasaamist.
Ahjaa, veel, kuna teoses on palju juttu sotsialismist, tekkis mul aegajalt küsimus: aga kuhu jäävad vennad vabamüürlased? Neid nagu polnudki. Või siiski, kes oli see suur valge kult Major, kes õigel ajal ära mõistis surra..
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.