Peale sarja kahte esimest raamatut on uudsus kadunud
(romaan aastast 1988)
eesti keeles: «Ürgsorts»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)
`I meant,` said Ipslore, bitterly, `what is there in this world that makes living worth while?`
Death thought about it.
CATS, he said eventually, CATS ARE NICE.
Nii et päris kena ühe-õhtu-raamatuke, mida soovitaks küll originaalis lugeda. Oma parematel hetkedel võib Pratchett olla mõttelennult ja keelekasutuselt Adamsi tasemel, kokkuvõttes jääb aga siiski alla.
Mis pealkirja puutub, siis minu meelest tõlkijad tegid, mis suutsid. Need Discworldi raamatute pealkirjad on ju kõik sellised, et mina neid küll tõlkida ei tahaks. Kes ära ei tabanud, siis see originaalpealkirjas sisalduv "u" on eesti keeles "ürg" :-)
Kui nyyd raamatust endast.. Ei ole mitte k6ikse tugevam, ei mitte. Julgeksin öelda, et isegi k6ige lahjem "Discworld"`ist, mida lugenud olen. Nojah, eks on muidugi täiesti geniaalseid tegelasi ja olukordi, aga k6ik nad on meile teatud-tuntud juba eelmistest lugudest. Ainus meeldiv leid oli t6epoolest Conina, kangelase Cohen`i (mitte Conani, nagu kirjutas lugupeet Must Kass) tytar, kes tahab hirmsast juuksuriks saad, kuid ei suuda seda pärriliguss`i t6ttu. Paraku ei ole ka Rincewind enam yldse nii hea tegelane, kui ta oli oma esimestes seiklustes, sest autor on talle juurde pookinud (ma poleks IIAL arvanud, et ma sellise asja yle kunagi v6in kurtma hakata) terve hulga INIMLIKKUST. Rincewind`i v6lu minu jaoks oli aga see, et ta ei olnud absoluutselt usutav ja see oli viimase peale lihvitud.
See k6ik ei tähenda aga, et asi yldse lugeda ei k6lbaks, k6lbab kyll, kindlasti on ta yle keskmise meelelahutus ja paras yhe 6htu lugemisvara. Spetsiaalselt sell lugemiseks aga aega v6tta ei tasu.
Jutu hindeks tuleb viis aga väga pika miinusega. Peamiseks põhjuseks miks ta nelja ei saanud oli see, et Discworldi juttudele nii omane lõpulaamendus tuli tavalisest hiljem. Kuidagi peab meest ju premeerima kah.
Kuna siin eelnevad seletati midagi tõlke kohta, siis pean ma mainima, et lugeja ilmselt ei viitsinud seda eesti keeles lugeda. Võrreldes teiste Discworldi Pratchetti tõlgetega on see ilmselt üka paremaid ja isegi üldises viimase aja tõlgete hulgas tugevalt üle harju keskmise. Soovitan selle raamatu koha pealt küll tõlkevirinaid ignoreerida.
Raamat ise on tüüpiline Discwordi jutt -- 1/2 vanu nalju ja 1/2 uut sisu. Siin muidugi ei tasu eriti kurta originaalsuse vähesuse üle, sest tegelikult hakkaks taoline naljade korrutamine tüütama alles siis, kui neid raamatuid kümme tükki jutti lugeda. Praktikas vaevalt sellist asja aga juhtub. Muide, see Apokalüptilist Ratsameeste stseen oli hea ning tuletas mulle kohe meelde raamatut, mille autor koos Neil Gaimaniga kahasse kirjutas. Nimelt "Good Omensit". Erinevus oli ainult selles, et siin juhtusid äpardused Ratsameestel endil, nimelt kui Nälja, Katku ja Sõja hobused olid pihta pandud, siis leidsid nad, et "Apokalüptiliste Ratsameeste" nimi neile enam ei sobi ja "Apokalüptiline Ratsamees ja Kolm Apokalüptilist Jalameest" pole kah päris see. Sestap saadeti Surm üksi päid niitma ja ülejäänud läksid kõrtsi tagasi, et "teha veel üks laks".
Ma tean, et paljud nimetavad Pratchett nalju peenekoeliseks ja mitmetasandikuliseks. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga minu meelest on ta huumor hästi lihtsakoeline, väga ühemõtteline ja otsast- otsani rõõmsameelne. Tal on hästi muhe ja lihtne kirjastiil ning tegelikult on ta väga kergelt tõlgitav, sest ma ise olen leidnud painult paar kohta, kus ta kasutab sõnademängu, kui sellist. Isegi see Egiidi ja Öögidi ja Õgiidi nali oli pigem pudistamine, kui sõnademäng. Jätkem keerulised lausekonstruktsiooni ja muu selline, mis teeb asja üliraskelt tõlgitavaks selle ala vaieldamatule maailmameistrile, ehk siis Douglas Adamsile (rahu tema põrmule).
Lisaks lõppu veel ühe lõigu raamatust: "Ta oli ähmi täis ja valvas, nagu pika sabaga kass kiiktoolivabrikus."
"Surm peatas korraks luisu oma vikatiteral ning noogutas talle tunnustavalt nagu üks profesionaal teisele."
Pratchetti mõnusa naljaga vürtsitatud raamatuid on tegelikult alati väga hea lugeda. Tegemist on kergete, kuid köitvate tekstidega. "Ürgsortski" ei paku mingit väga tõsiseltvõetavat sisu, kuid see-eest on lihtsalt hea lõõgastumiseks mõnel igaval õhtupoolikul.
Eelnevaid ja üldse Pratchetti raamatuid puudutavaid arvustusi lugedes jääb tihtilugu silma asjaolu, et mõned retsenseerijad peavad Adamsit humoristliku ulme osas suht ületamatuks. Selline seisukoht jääb mulle aga küllalt arusaamatuks, sest olles mõlema autori teoseid lugenud, ei oska küll teisele eelistada. Mõlemad on meisterlikud sõnasepad. Ei jää Pratchett varalahkunud Adamsile ühtigi alla.
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.