Karel Michal

Võib-olla on minu süü, et ma pole üksikasjalikult kursis 100-aastase sõjaga, Jeanne d´Arci eluga, tolleaegse poliitilise kaardiga, ajalooliste tegelastega, jne. Ise ma seda endale küll nagu ette heita ei suuda. Ehk on "Maris Stella" sihtgrupp mingi kitsas professionaalsete ajaloolaste seltskond? Jutustuse esimene ots oli küll paraku nagu "Henriku Liivimaa kroonika", ainult et nimetatud kroonikat oli vähemalt mõnevõrra huvitav lugeda, kuna puudutab ikkagi kohalikku temaatikat. Raamatu teine pool läks küll kergemaks: lisaks tuimale nimedeloetelule ja sündmuste meenutamisele toimus tegevust ka reaalajas, midagi nagu juhtus. Aga ikkagi... Konkreetset ajajärku süvitsi teadmata pole enamasti võimalik tuvastada tõelise ning alternatiivse ajaloo vahelist piiri, pidevalt vaevab tunne, et autor lihtsalt lollitab sind...

Ei tahaks niimoodi ühe laia käetõmbega kriipsu peale tõmmata teosele, mille kohta Hargla ütles et "kirjutasin seda viimased pool aastat" ja võib-olla ongi kolm täitsa paras hinne. Siiski näib, et IH (kesk)ajaloolised (ja pikemas vormis) asjad jäävad mulle võõraks. Mitte ainult seetõttu, et ma ise ei valda nii hästi ajalugu, vaid ka seetõttu, et just neis teostes valitseb teatav imal paatos.

Kogu krempli juures on meeldiv, et jutustaja, ehk siis kirjanik, on kogu tegevuse juures absoluutselt erapooletu. T6si, ega pooli valida eriti olegi - kui siis ehk kaasa tunda Ameerika p6lisrahvastele.

Eraldi (j2lle!) tuleb kindlasti 2ra m2rkida t"" l2htematerjaliga, ma ei imesta, et Indrekul kogu asja kokku kirjutamiseks pool aastat kulus.

Oleks algus olnud libedamini alla minev oleks maksimumi saanud.

Viikingite siss panemine oli ka lahe ja tõstis minu silmis hinnet. Olid need Põhjamaade karmid mehed ja tuntud kujud samuti ja neist üksindagi on mitmeid raamatuid kirjutatud(Poul Anderson on neid näiteks kasutand osades oma raamatutes ja ka kindlasti paljud teised).

See ei tundunud olevat Hargla tavalist stiili ja ka mitte nii hea, kui osad tema teised raamatud, kuid panen viie, sest seda hinnet sellel veel pole!

Minu arust oli ka liiga lühike. Raamatus nagu ikka muudeti ajalugu! Võiks nati rohkem selle kohta välja mõelda. Selle tõttu 5 miinusega. Kuna aga miinused ei loe jääb puhas viis. Norm lugu.

Tõsi, materjal kippus jah kuhjuma. Ja see ajas asja natuke segaseks. Kohati tahtis romaani sigineda filosoofiline taust, aga siis kadus ta jälle kuhugi ära ja mina teda otsima minna ei viitsinud. Selle tööga sai muidu kadunud Ristikivi paremini hakkama, tema on vist ka ainuke tõsiseltvõetav ajalooromanist Eestis. Ristikivile viitab ka muusiku pruukimine yhe peaosalisena, ja ega igayks jõuagi seda keskaegset muusikat nii hästi tunda, et teda kirjasõnas elama panna. Aga yritus on muidugi kiiduväärt ja talutavaidki ajalooromaane Eestis vähe tehtud.

Mitmel pool on kurdetud nimelise ebayhtluse ja muu säärase pudi-padi kallal. Vaadakem tõele näkku, see pole kirjaniku mure. St, väga hea kirjanik võib kyll endast ja oma teosest nii palju lugu pidada, et roogib selle mitu korda täikammiga yle, nii et igasugune ebayhtlus ja näpuvigadus ära kaob. Aga lisaks väga headele on ka lihtsalt head kirjanikud. Sellised, kellest saab asja. Ja asja teevad neist toimetajad. Nii et kui raamatus on mingi jura silumata jäänud, siis on syydi mitte vaene kirjatsura, vaid tema toimetaja. Ja mitte kedagi ei huvita, palju palka ta saab või kas ta lapsed isa koju ootavad. Nii see elu käib, võin ise toimetajana kinnitada. Nii et selles ärge palun Harglat syydistage.

Tugev neli miinus, arenguruumi on kyllaga.

P.S. Indiaanlaste saatusest on kyll kurb lugeda. Ja jälle nad tulevad ja... Ning nii peaaegu igas Hargla loos. No kaua võib? :(