Sarja viiendast osast ei maksa erilisi üllatusi oodata, ja ega Hobb väga ei üritagi siin millegagi rabada. Eelmisest osast (Fool’s Errand) on Golden Fool muidugi hoogsam ja põnevam, ent avatriloogiaga võrreldes ikkagi tömbim. Seiklus- või intriigiromaanina jääb Golden Fool kuidagi paigaltammuvaks ja tuimaks, sündmustikus pole kuigi palju teravust ega järske pöördeid. Romaanil näikse puuduvat fookus, käib mingi ebaoluline sahmerdamine mida saadab Fitzi pidev hädaldamine ja ohkimine.Hobb ei jäta kasutamata ainsatki võimalust Fitzi mõtiskluste edasiandmiseks. Vestlustes võib Fitz paari lause vahel terve lehekülje jagu triviaalselt mõtiskleda, Fitz nämmutab vahest ilmselgete asjade üle nii ja pikalt, ja teeb lausa tigedaks, et autor lugejat idioodiks peab. Romaani mahukusele annavad lisaks Fitzi sisemonoloogidele oma kaaluka panuse ka üsna pikad soengute ja rõivaste (eriti kleitide) kirjeldused. Juhtub toimuma mõni bankett või delegatsioonide kohtumine, siis asub Fitz kohe huviga daamide kleite vaatlema.
Fitz on 35-aastane, ta peaks olema siis selline elukogenud salaagendi ja kangelase minevikuga karm tüüp aga minule jäi temast mulje kui pabistavast ja vooruslikust vanatüdrukust, kelles kõik, mis turvalise heegeldamise juures eemale kisub tekitab paanikat. Kohati on Fitzi reageeringud ja käitumised 100% naiselikud, tal on kombeks turtsuda, haavuda ja pidevalt pabistada. Vahel on ta nii naiivne, et ei suuda läbi näha Fooli või mõne muu tegelase kõige lihtsamaid kavaldamisi. Naiselik on tema suhtumine intiimvahekorda Jinnaga („oh, kas see nüüd ikka oli õige et me nii tegime ja mis nüüd küll saab, sest tegelikult ma ei armasta ju teda…”); naiselik on tema solvumine Starlingi peale ja eriti naiselik on tema konfronteerumine Fooliga („võta teatavaks, et ma ei kavatse sinuga kunagi magada!”) ja sellele järgnev kahetsemine. Kui selgub, et Foolil oli palavik, siis lahvatab Fitzis emainstinkt, ta on kohe nõus kõike andestama ja vaata et poetab veel pisaragi. Fitz on pidevalt millegi pärast „okeeritud”, ta „süda kukub saapasäärde”, ta on „hirmunud”, tal „tõuseb klomp kurku”, ja kaks korda „valguvad tal silmad pisaraid täis”.
Intriigide keskmes on väidetav piebaldite vandenõu, kuid hoolimata Fitzi ohkimistest ei tundu see maamatside konspiratsioon Farseeride troonile kuigi ohtlik. Veidi huvitavamad on Farseeride suhted Bingtowni ja Outislandite rahvaga – poliitilised intriigid ja seosed antiikse loherassi aretamisega. Intriigide pingestamisega Hobb aga eriti ei kiirusta. Nii kui tekib mõni teravam olukord sumbub tegevus ruttu tagasi Fitzi eraellu, et ta saaks jälle pikemalt heietada, pabistada ja hädaldada oma raske elu üle. Ilmneb tema võimetus sotte sirgeks rääkida või üldse mingeid olukordi enda kasuks lõpetada.
Ma ei taha autoriga vaielda – võib ju vabalt olla selline äpu ja hädine salamõrtsukas – aga ma miskipärast arvan, et Fitz on autoril sellisena tahtmatult välja kukkunud; et ta on üritanud kirjeldada hoopis teistsugust tüüpi. Romaani peamine häda on aga siiski sündmustevaesus, igavus, venitamine ja mingi üldine läilasus. Kui saab selgeks, et kogu lugu – niipalju kui seda üldse ongi – laheneb alles järgmises osas, kui Dutiful peab lohejahile minema, siis on ju selge, et selles osas enam midagi olulist ei juhtu. Otsade sõlmimiseks kulub aga veel ca 300 lk tuututamist ja magedat suhete silumist Old Blood rahvaga.
