Karel Michal

Kõige lihtsamalt öeldes, põhjendab või seletab Trinity kolmainsusprinsiipi läbi skisofreenia. Sama mõtet väljendab ka hästi valitud kaanepilt. Aga taoline raamistik ei tundu üldsegi mitte otsituna (nagu on näiteks "Eksisterioni" raam), vaid annab igale jutule arusaamiseks uue perspektiivi. Tegelikult pole need teoloogilised spekulatsioonid lihtlugejale üldsegi olulised, jutud iseenesest on piisavalt nauditavad ja kõnekad ka ilma kõikvõimalike varjatud tähenduste leidmise rõõmu.

Meeldivalt positiivse laengu sain veel viimasest loost "Tervitusi Alcypast", mis on niivõrd muhe, humoorikas ja ladus tekst (lõpetab mänglevalt kogumiku üli-positiivses toonis!), et tahaks seda üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja lõpuks kannatamatult ootama jääda, millal Trinityl uued jutud ilmuvad.

Siis veendusin tänast EE-d lugedes, et ma polegi ainuke, kes Trinity juttudest pööraselt vaimustub. Sivoneni arvustusest võib järeldada, et nii mõnigi lugeja ootab pikkisilmi Trinitylt uut raamatut. Romaan või kogumik, vahet pole. Peaasi, et ikka tuleb!

Mine tea, millega Andre suudab veel oma lugejaid üllatada, aga see peaks siis toimuma kirjanduslikul tasandil, mitte seltskondlikul või kuidas seda ajakirjandust nüüd siis nimetada...

Kunagi ei tea, kas lugude valik ja järjekord on juhuslik või taotluslik, siin on sellest sõltumatult välja tulnud midagi ideaalilähedast.

Raamatut alustab nimilugu, mis on arvatavasti Trinity keskne tekst. Sellele järgnev "Meeleparandaja" on geniaalse teostusega jutt mittemillestki. Täiusest on vahest kõige kaugemal "Glorie..." - väga hästi kirjutatud alguspoolele järgneb räpakas loo lõpetamine. "Lahkumine paradiisist" on jutt, kus Trinity tuleb kõige lähemale sellele, mida peetakse traditsiooniliseks SF-ks; mitte ülemäära end vaevates võiks teksti pidada mingiks sekundaarse tähtsusega Robert Sheckley looks, kuid kahtlemata on siin ka Trinity enda isikupära küllaga.

Kogumiku ainus uus lugu - "Tervitusi Alcypast" - erineb muudest juttudest teatud naivismi ja lihtsakoelisuse poolest ja pretendeerib fantasy zhanrisse kuuluvusele, kuid nagu Trinity puhul ikka, on loo lihtsus näiline (ja mõne teise loo puhul on näiline keerukus).

Lugusid rühmitada (ja hindeid panna) on võimalik teatud sisemise küpsuse alusel. Kaht esimest lugu ühendab esmalt miski, mida ma ei suuda nimetada ja teiseks terviklikkus (ehkki "Unenägude jumalat" tuleb selle terviklikkuse tunnetamiseks mitu korda lugeda). "Alcypa" ja "Lahkumine paradiisist" on märksa lihtsakoelisemad ja tunduvalt lähemal zhanrikirjandusele ning meeldivad selletõttu rohkem nn. keskmisele lugejale. Eraldi seisab Glorie, mille potentsiaali pole autor suutnud lihtsalt ära kasutada.

Tähelepanelik lugeja paneb kindlasti tähele juttudevahelisi ja muidki seoseid - "UJ" peategelane, kelle nimi on Trinity, on kokku puutunud niihästi hr. Saddori ("Mina ja Teine") kui "Meeleparandaja" peategelasega. "Tervitusi Alcypast" üks peategelasi on jälle Andre, lisaks kohtab nii selles kui mitmes teises jutus vihjeid kroanismile ("Kroaanlased"). Ma usun, et see on autori iseäralik mäng oma loominguga, midagi sarnast sellele, mida Vonnegut teeb, kui et teadlik sidumine. Seepärast on küll viimane asi soovida, "et [Trinity] võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida."

Samamoodi, kuigi tõenäoliselt on asjaga kursis oleval inimesel rohkelt rõõmu teoloogilistest spekulatsioonidest, on Trinity looming siiski piisavalt mitteelitaarne pakkumaks naudingut ka tavalugejale. Seda enam, et lood on ka kõik erakordselt ladusalt kirjutatud.

Pakun, et õpipoisi etapp AT kirjanikuelus on läbi saanud ja käesoleva köitega alla joonitud. Jään huviga ootama, mida tulevik toob.

"Unenägude jumal" on raamat, mida on võimalik mitu korda lugeda, midagi uut tähele panna ja millestki teistmoodi aru saada. Lovely shit.

Kogumiku piires tõstaksin ma esile nimilugu ja ka "Gloriet". Mõlemad esindavad hästi Trinity tugevamaid külgi: hõrku, poeetilist lauset ja oskust olla tundeline ilma muutumata imalaks. See koht "Unenägude jumalas" aga, kus kaks naist tänitavad peategelase kallal ja nende kõned on kõrvuti veergudes ning viimane lause on ühine ("Miks sa seda tegid?"), on lihtsalt vaimustav.

Ka "Lahkumine paradiisist" jättis ülelugemisel parema mulje, kui kohe peale ilmumist. See jutt võiks olla heaks argumendiks väite vastu, et Trinity seisab muust eesti ulmest kuidagi eraldi, et zhanr pole tema puhul oluline. "Lahkumine..." on väljapeetud SF ja olles kogumiku jutud järjest läbi lugenud, ei eristu ta oluliselt teistest tekstidest, mis mahuvad ka kõik piisavalt traditsioonilise ulme piiridesse. "Tervitusi Aclypast" ei saanuks sellisena valmida, kui autor ei oleks kursis fantasy nippidega, jne. Viimatinimetatu jääbki meelde mitmete fantaasiaküllaste elementide (poolelusad toolid, jmt.) ning kiita tuleks vist ka suhteliselt lühikese jutustuse kohta piisava põhjalikkusega väljajoonestatud maailma. Ehkki, jah, fantasy ikka pole minu rida.

Mis puutub sümbolitesse ja juttudes (väidetavalt) peituvasse teisesse tasandisse, siis mina jään häbenematult selleks "tavalugejaks", lihtsaks inimeseks, kes ei pea kirjanduse nautimiseks tajuma seal peituvaid tagamõtteid.

Ma ei pane viit peamiselt jutuvaliku tõttu. Selles kogumikus pidanuks olema veel "Kroaanlased" ning "Mina ja Teine". Autor ise ütles, et ta pole nende juttudega nii rahul kui teistega. See on küll nõrk argument ega näita professionaalset suhtumist. Kui ei meeldi, siis tulnuks ringi ja paremaks kirjutada! Paljud tuntud kirjanikud töötasid oma romaane mitu korda ümber. Tuglas kirjutas veel vanuigi uusversiooni oma 15-aastasena kirjutatud "Siilist" ja hästi tegi.

Kõigest hoolimata olen üsna rahul, et Trinity "Stalkeri" sai.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.