(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Jääalasi», Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Kahtlase päritoluga orjapoiss Alv satub pärast seda, kui barbarid tema kodulinna maatasa teevad, teenistusse seppmeister Mylio juurde, kes näeb temaski eeldusi Põhjamaade kuulsa, peaaegu nõidusena mõjuva sepakunsti viljelemiseks. Aga kas Mylio on ikka lihtsalt hea päästja või on tal mingid oma eesmärgid...?
Nii läheb lahti saaga, mis keskendub arhailise maailma inimeste võitlusele pealetungiva Jääga. Ja mõistagi selgub sündmuste edenedes, et peategelase jaoks on saatus ette näinud midagi enamat kui lihtsurelikule.
Huvitav on see, et Rohan on tüüpilise väljamõeldud fantaasiamaailma asemel paigutanud tegevuse kindlalt meie enda kodusele planeedile Maa ja selle ka mingil määral dateerinud. Raamatu lõpus olevad lisad, mis selles osas mingit kahtlust ei jäta, on iseenesest ka päris huvitav lugemine, kuigi arvatavasti on (populaar)teaduse huvisid siiski kohati ilukirjanduse omadele allutatud.
Elof, varem tuntud ka Alv`ina, areneb ja kasvab teose jooksul ning mitte ainult füüsiliselt. Samas selgub aga tasapisi ka Seppmeistri tõeline loomus (ja nõrkus). Olgugi et too ei olnud just kõige heatahtlikum, sai just tänu temale leidlapsest Alvist sepp nimega Elof. (Lõpus oli Elof`i põhivastaseks siiski haletsusväärselt armetu tegelane.)
"Kriidijälgede saladuse" mõttele ei saanudki hästi pihta; suht mõttetu ja ebavajalik oli teine. Tarbetu ballast.
Palju asju jääb sarjadele kohaselt lahtiseks. Tegelikult on Maailma Talve sarjas kaks triloogiat ja lisades teeb autor reklaami järgmistele raamatutele. Ei meeldinud eriti ka see, et anti juba raamatu algusest liiga palju otsesõnaliselt teada tegelaste edasise saatuse kohta. Või oli see hoopis osav müügistrateegia, et ostetaks ka järgmisi osasid.
Paratamatult tõmbasin paralleele ka Tolkieni loominguga: Veidi tolkienilik nii meeleolult kui detailidelt: Alvi käevõru meenutab väga toda võlusõrmust; mõõga sepistamine; võlujõu sepistamine esemetesse, mida kasutatakse kurjasti. Olgugi, et neid tunnuseid leidub ka paljudes teistes fantasy-raamatutes.
See-eest ei saa väita, et vend ei ole midagi "Kalevalast" üle võtnud. Tegelikult on sealt suhteliselt palju maha kirjutatud - "laenatud" on sellised tegelased nagu Ilmarinen, Louhi ja Tapio (rahvas) + veel viited tegevustikus.
Vead: 37--2, 50-14, 52-19, 131-7, 171--2, 202-3, 276-10, 308--5, 327-7, 333-18
Kuiv6rd kohe alguses on öeldud, et tegu on tihedalt seotud triloogia esimese osaga, siis ei heidaks ma talle sugugi ette tema paljude otste lahti jätmist. Pigem syydistan ma kirjanikku kyyndimatuses oma maailma terviklikuna hoidmisel, sest niipea, kui jutt läks millelegi olulisele, saime teada, et "see osa kroonikates kajastamist ei leia" ja edasi läks jällegi äkshn, mis tegeles tagajärgede likvideerimisega ning jättis p6hjused lihtlabaselt selgitamata. Tea` ehk tuleb neist asjust veel järgmistes osades juttu.
Teine segav moment oli isand kirjutaja järjekindluse puudumine. Kurat, kui on selgelt välja öeldud, et kogu jämm käib maa peal ja mitte teab mis kaua aega tagasi jäädagu m6islikuse ja väikesegi usutavuse piiridesse. Minu pahameele p6hjuseks on - usute v6i mitte - lohed. No mis kuradi lohed? Mis kuradi jää sigitised? Kui ma sellele kysimusele järgnevate osade jooksul vastust ei saa, muutun ma ysna kurjaks. Vaimolendid vaimolenditeks, sellel teemal ei kraaksuks, tegelikult v6iks isegi öelda, et see osa on tal k6ige 6nnestunum.
Nyyd siis veel natuke geograafiast. Ma ei lugenud kyll otse välja, kuid minu arusaamist mööda on tegevus pyytud paigutada Põhja-Ameerika looderannikule. Paraku ei ole see mitte k6ige 6nnestunum koht. See peaks vähemalt kaardi järgi olema kusagil Põhaj Kanadas. T6epoolest seal on olemas mägedena vajalik Rannikuahelik AGA seal ei ole vajalikku aktiivset tektoonikat, see o npisut l6una pool. Tunduvalt paremini oleks sobinud Kesk-Ameerika, kuid seal jääb jällegi ekvaator ebasobivalt lähedale.
S6naga- ehkki raamatus on loogikavigu on tegemist suht tänuväärse lugemisega ´ja tegelikult ma ei kahtle, et ka järgnevad osad läbi loen - olenemata sellest, kas neid maakeeli ilmutatakse v6i ei. Väga tugev "rahuldav".
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.
