(romaan aastast 1972)
eesti keeles: «Avaloni püssid»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)
Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.
Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.
Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?
Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!
Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.
Arvustusi lugeda aga oli ikka naljakas küll, kui kaks esimest arvustajat ei taha sisu kohta midagi öelda, et lugemiselamust mitte rikkuda, siis kolmas see-eest lajatab sisukokkuvõtet mitte kolme, vaid viie eest... ;)
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.
