Loll on see, kes ei oska järge kirjutada. Sa polegi mingi õige kirjanik, kui sa oled kirjutanud ülemenuka ja mahuka fantasy-triloogia ning ei suuda sellele hiljem järge kirjutada. Robin Hobb on üks õige kirjanik ja järje tekitamisega tal probleeme ei ole. Uue triloogia esimene köide on kirjutatud teadmises, et aega ja ruumi jätkub ning kiiret pole kuhugi, lehekülgede arv on tähtsam kui nende sisukus. Sündmuste käimalükkamiseks kulub Hobbil ligi kolmsada (300) lehekülge ning mulle meenub, et vanasti mahutasid ulmekirjanduse tipud sisutiheda ja sündmusterohke romaani ca 150 leheküljele. Aga Hobb on superstaar ja kusjuures ka tõsiselt hea kirjanik, nii et ta võib endale sellist aegluubis jahvatamist lubada.Niisiis, on eelmise osa lõpust möödunud 15 aastat ning FitzChivalry on selle veetnud peamiselt väiketalunduse, iluaianduse ja kodukaunistamisega ühes üksildases maakodus, kus ta kasvatab veel orvust noorukit nimega Hap ja oma traagilises saatuses selgusele jõudmiseks tegeleb ka akadeemilise kirjatööga. Elukaaslast pole ta endale otsinud (oh seda meesterahva murtud südant!) ning on oma seksuaalelus piirdunud menestrel Starlingi ajutiste visiitidega. Ühesõnaga, Fitz põeb ikka veel oma lahusolekut lapsepõlvekallimast Mollyst.
Lugejale on juba paari leheküljega selge, et Fitz on nüüd sunnitud sellise elu hülgama ja nö naasma tööpostile, sest isamaa kutsub. Hobb aga ei kiirusta ja tegeleb Fitzi motiveerimisega ligi 200 lehekülge. Sealjuures ei jäta autor demonstreerimata ka oma oskusi meeskarakteri hingeelu kujutamisel. Kui Fitz saab teada, et Starling on tegelikult juba ammu teise mehega abielus, hakkab ta mossitama ja otsustab, et no sex at all on ka parem kui seks selle naisega (braavo, Hobb!) ning kui Fitz juhtub viivuks näguse nõiapiigaga musitama tunneb ta kohe, et peab minema värsket õhku hingama ning selgusele jõudma, mida see nüüd talle tähendas.
Samas tuleb märkida, et kogu see hoovõtt ei olegi väga igav, avardatakse kenasti maailma ja see kõik on keskeltläbi üpris köitvalt jutustatud, kuigi jah, siiski kantud ka teadmisest, et sõnadega tuleb täita veel 2000 lehekülge. Poole raamatu peale on sündmusi umbes samapalju kui George R.R. Martinil kahes peatükis kokkupressituna. Võrreldes aga Assassini-saaga esimese triloogiaga jääb silma kaks olulist momenti. Esiteks toimub “Fool’s Errand” seniste osadega võrreldes palju lühema aja jooksul. Ning teiseks, et ilgelt vähem on dramaatikat ja tragöödiat, kõik toimuv on palju leebem ja üksluisem. Tegelasi on ka vähem. Nii et venitamise ja raha mekk on asjal man...
Tegevuse edenedes ilmnevad kontsentreeritult Hobbi vanad vead – pidev jahvatamine ja jutustamine, kõik toimuv seletatakse Fitzi pilgu läbi pikalt lahti. Kui sündmustes tekibki vähegi järsem pööre, siis võtab autor kohe hirmuga aja maha ja saadab tegelased loodust uudistama või lõket tegema, Fitz laskub kohe pikematesse arutlustesse ja mõtisklustesse. Näiteks kui Fitz ja Dutiful läbi skill-samba teleporteeruvad kuhugile mererannale, siis tuututavad ja tuiavad, skillivad ja wittivad nad seal mitukümmend lehekülge enne kui midagi edasi toimuma hakkab. Vahepeal võib lõualuud paigast haigutada. Tegelased ei suuda ka kunagi asju otse ja sirgelt omavahel paika rääkida, ikka lobisetakse mõistukeeles ja ümber nurga, et järgmises peatükis saaks vestlust edasi arendada. Skillimist ja wittimist on selles loos ka nüüd hulga rohkem, kusjuures autor on maagiateooriasse lisanud sujuvalt uusi laiendusi ja üritanud teemast maksimaalselt välja pigistada.
Kokkuvõtteks – äärmiselt tüütu raamat, mille algusosa on oma staatikas ehk põnevamgi kui järgnev kunstlikult seikluslikuks venitatud rescue mission. Ootamatuid pöördeid ei ole, kõik on ettearvatav. Hinne märgib rohkem kirjaniku tehnilist ja füüsilist tööd kui sisu, mida hindaks kogunisti “kahega”.
