See teos on suurepärane vaade inimeste hingedesse ja mõtetesse. Lugu räägib mehest, kes suudab mõtteid lugeda. Lugu ennast ja minu mõtteid selle kohta saab lugeda aasressil: http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=963
(jutt aastast 2000)
https://algernon.ee/unen2gude_jumal
eesti keeles: Andre Trinity «Unenägude jumal» 2002
Tegelikult on päris raske Trinity lugude kohta midagi ütelda. Ei tea kunagi, kas olen õigesti aru saanud. (võta seda kui komplimenti)
“Unenägude jumala” mõttetihedus ilmnes alles loo lõpus. Esmapilgul tundus, et autor kavatseb kirjutada ainult M. tähega naistest ning kõiksugustest skisofreenilistest fantaasiatest. Kokkuvõttes nii see oligi, aga lugude vahel jooksvad paralleeltekstid andsid jutule uue tasandi. Algul ei taibanud hoobilt ära, miks need seal üldse on. Teistkordsel lugemisel väändus minategelase nimi (Trinity) juba metafüüsiliseks kolmainsuseks ja unenäo-jeesuseks, kelle objektitu nartsitsism rahuldab oma armastuse vajadust enda loodud maailmas. Ehk Kolmainsusliku Jumala üks osa (N: Jeesus) veedab aega maapeal ja on hädas naiste ja enda olemusest tulenevate ebaharilike kogemustega. Ainuke viide jumalikule päritolule seisneb müstilises võimes teiste mõtteid lugeda ja unenägudes ringi kolada. Minategelase identiteedikriis oli edasi antud mõnusalt vildakate sisemonoloogidena.
See oli vaid üks märgatav tasand. Lugu oli sedavõrd võimalusterikas, et sealt võis välja lugeda veel igasuguseid erinevaid variante. Näiteks, miks on pealkiri “Unenägude jumal”? Tabasin jutu ühes paralleeltekstis mõtte, et Jumalal on igavikus igav ja seetõttupõgeneb ta unenägudesse pakku. Ja maailm polegi midagi muud, kui Jumala unenägu. Võibolla sain valesti aru? Vói peabki nii aru saama, kuidas parasjagu saadakse! Seda ei saagi vist muudmoodi teada, kui tuleb autorilt küsida.
Teine huvitav moment oli selles, et Trinity sunnib selle looga lugema tema varajasemaid tekste. Loost jooksis läbi nii “Meeleparandaja” kui ka “Mina ja Teine”. Mõlemad hakkasid tagant järele uues kontekstis uut moodi paistma. “Mina ja Teise” tegelase Saddor Romero mystiline raamat "Teise Manifest" andis kahe loo vahele mõningat mõtteruumi. “Meeleparandajale” oli ka pisike vihje.
“Mina ja Teine” eraldi jutuna polnud teab mis hea lugu, aga käesoleva loo kontekstis muutus see päris loetavaks. Oluliseks sai hoopis kummaline atmosfäär, mida autori erinevad lood tekitavad.
Stiili osas tahaks veidi nuriseda. Jutustav-pihtimuslik stiil iseenesest oli suurepärane, kuid vahepeal vajus see kuidagi ära. Jutt algas mõnusalt ja köitvalt, kuid loo keskel lõi stiil kõikuma. Hakkas natuke igav. Loo lõpus tuli hea fiiling tagasi. Muidugi väikeste arusaamatustega. Näiteks, miks kasutas autor vahepeal oleviku stiili? Jäi mulje, et minategelane peatas nädalaks aja. Ei-noh, äkki peataski!
Kokkuvõttes oli lugu tervikuna VÄGA HEA. Kaasaegne ja piisavalt uudne lähenemine ulmele. Kui Trinity plaanib tulevikus sama mõttetihedaid jutte kirjutada ja psühholoogilis-realistliku ulme juurde jääda, siis soovin vaid edu! Minu, kui tänuliku lugejaga võid arvestada! Jään ootama…
Praktikas poleks võimalik selle ande salajas hoidmine, kui see avaldus juba lapseeas, nagu autor ütleb. Laps peaks selle võime olemasolu loomulikuks kõigil inimestel ja räägiks sellest oma vanematele. Autori väide, et minategelane seda ei teinud, pole usutav.
Need n.-ö. kompositsioonilised etteheited kaotavad suuresti oma mõtte teksti teist korda lugedes. Siis on kõik täiesti paigas. Nii et tõeliseks küsimuseks, mida antud tekst tõstatab, on järgmine - kas autori poolt jutustatav lugu peab olema täielikult mõistetav esimesel lugemisel? Kas autorist pole ülbe eeldada, et keegi tema teksti ka kaks (või enam) korda lugeda tahab.
Hea küsimus. Asja võib vaadelda ka teisest vaatepunktist. Mulle on alati meeldinud lood, mis midagi varju, ebaselgeks jätavad (sõgedate kirjanike sõgedad lood). Kõik ei pea olema üksipulgi lahti harutatud (ehkki enesestmõistetavalt on kusagil piir, millest alates muutub tekst seosetuks mõminaks) ja hea autori puhul on see pigem boonus kui puudus.
See eeldab siiski teksti üldist köitvust. "Unenägude jumala" puhul on see tingimus täidetud, hoolimata mõnedest segadusseajavatest momentidest esmalugemisel, ei teki hetkeksi igavustunnet ja eri soost tegelaste keerulised suhted on nii või teisiti alati olnud maiuspalaks.
Ja lõpuks pole üldse eriti oluline, et jutu teosoofiline aspekt mul julgelt üle pea käib (lõppkokkuvõttes - kas autor isegi kõike selge ja teadvustatud plaani alusel kokku kirjutas?).
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.