"Nad tulevad täna öösel!" on Indrek Hargla esimene autorikogu. Praegusel hetkel on isegi natuke müstiline vaadata seda, kuidas Hargla omal ajal Eesti kirjandusmaastikule sisenes - tema esimesed jutud ilmusid 1998. aastal võrguajakirjas "Algernon" ja juba kaks aastat hiljem oli tal kogunenud piisavalt materjali 14-loolise kogumiku välja andmiseks. Sealjuures oli ilmunud töödest ikkagi selleks veel korralik valik tehtud.
Ma olen varem ka märkinud (näiteks Neil Gaimani, Roger Zelazny ja Ursula K. Le Guini puhul), et kirjanike esimesed jutukogud on tervikuna kuidagi huvitavamad kui hiljem ilmunud kogumikud. Ma arvan jätkuvalt, et see on nii, sest kuigi alustava kirjaniku töödes on enamasti tajutav mingi olemuslik kohmakus, on seal ka mingit tuntavat sisemist põlemist, mis esimest enam kui kompenseerib.
Hargla ise on küll korduvalt öelnud, et tema peab oma varaseid töid läbivalt ainult käeproovideks ning ei soovita neid kellelgi enam lugeda. Kuid mul oli küll täitsa hea meel see suhteliselt vana autorikogu taas kätte võtta, hoolimata sellest, et kõik need lood on mul juba ammu loetud. Enamuse puhul on lugemisest ikkagi ju üle kahekümne aasta möödas - ja kas nende kohta saab öelda nüüd vahest ka midagi uut?
1. Kõik võimalused maailmas (1999) 6/10
Selle stiilipuhta fantaasialoo keskse kolmnurga moodustavad printsess, meremees ja näkineiu. Tegu on üsna selgelt variatsiooniga ühele vanale teemale - aga sellisena on see päris hea! Ei tasu unustada, et H. C. Anderseni kuulsa muinasjutu teema kirjutas esimesena ümber juba Oscar Wilde ja sellest saadik on paljud kirjanikud sellega kätt proovinud. Lugu ise on lihtne, aga täiesti piisav ja piinlikkust küll siin tundma ei pea.
2. Heeringakaupmees Hendriku mõrsja (2000) 6/10
Selgelt 19. sajandi õuduslugude stiilis kirjutatud loos (Hargla viitab ka ise saatetekstis ühele eeskujule) tabab jõukas heeringakaupmees oma naise abielurikkumiselt ning mõtleb talle välja karistuse - kuid asjad ei lähe päris plaanipäraselt. Jah, see lugu on eelkõige pastišš, kuid sellisena väga korralikult sooritatud. Kõik elemendid on nii ilusti paigas, et seda võiks anda kas või ülesandetekstina kooliõpilastele lugeda.
3. Obernoni Apokrüüf (2000) 4/10
Siin loos hakkab nimitegelasest hiliskeskaegne õpetlane uurima saladust, mille tõttu üks naine mõnesaja aasta eest nõiana põletati. Ma ei pea seda eriti heaks looks, sest Hargla langeb siin ühte lihtsasse lõksu: nimelt, kui on tehtud palju taustatööd, siis püüab autor teinekord kõik võimalikud teada saadud faktid teosesse suruda. Siinne lugu ägabki infokuhjade kurnava ülekülluse all, mis on tegevuse täiesti enda alla matnud.
4. Sild üle vaevavete (2000) 5/10
Loo keskmes on ühe ooperiteatri vananev primadonna ja noorem meeslaulja, kes on juba ammu olnud tollesse salaja armunud. Kuid mis saab siis, kui primadonna teab, et tema hiilgeaeg on möödas? Siin on tegemist muidu korraliku looga, mille tunde tõmbab minu jaoks alla raskesti usutav ja kuidagi pingutatud puänt. Lugu oleks võinud vabalt lõppeda üks lehekülg varem, lihtsalt tõdemusega ja tulemus oleks olnud tunduvalt parem.
5. Koobassaare heinaküün (2000) 6/10
Selles loos jääb üks Lõuna-Eestis rändaja hilja peale ning otsib öömaja ühes metsa sees heinamaal seisvast küünist. Lugu ise on väga lihtne ja kerge, aga sellisena üllatavalt hea. Iga lugu ei pea olema komplitseeritud ja lõpuni saledaks lihvitud lihtsusel on oma selge võlu. See on üks esimesi Hargla etnoõuduse lugudest ning kuigi hiljemgi on tal sellega märkimisväärseid õnnestumisi olnud (näiteks "Tammõküla viljakuivati"), on see lihtne pala tõesti tore.
6. Kliendi soov (1999) 8/10
Kuna püstirikas ameeriklane soovib osta kummitavat Inglise maamõisa, sisestab siin loos müüja mõisasse salaja elektroonilised kummitused, mis kohalikke legende matkivad. Kuid siis juhtub midagi, mida keegi ette ei näinud. Esimest korda kohtub lugeja siin eksortsist pan Grpowskiga! Ma usun, et tegemist on üsna selge vahemaaga parima looga siin kogumikus. Kohe järgmisel, 2001. aastal ilmus juba ka eraldi kogumik pan Grpowski jutte.
See lugu võtab väga vana teema kummitavast Inglise mõisast ning keerab sellele kohe alguses ühe vindi - ning siis pärast veel ühe vindi peale. Pan Grpowski esineb siin kõrvaltegelasena, kuid tegelikult arvan ma, et sellisesse rolli sobibki ta kõige paremini ja "Kliendi soov" on ka Grpowski-lugudes väga kõrgel kohal. Jah, lugu on kohati natuke konarlik ja kõik elemendid pole tasakaalus, kuid ühena esimestest lugudest on see uskumatult tugev.
7. Nad tulevad täna öösel! (1) (2000) 7/10
Lugu toimub kinnises meditsiiniasutuses, kus ühele arstile kinnitatakse, et "nad tulevad täna öösel" ja nõutakse, et ta peab siis kindlasti valves olema. Mulle tõesti meeldib see lugu, kuna see võtab üsna klišeeliku alguse - ja keerab selle siis tagurpidi. See trikk töötab väga hästi, sest Hargla õudusjuttudega harjunud lugeja ootab siit hoopis midagi muud, kuid seetõttu on ka lahendus üllatavalt meeldiv, mitte imal.
8. "Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid (2000) 6/10
Pealkirjas mainitud restorani lähevad naine ja mees siin loos koos õhtust sööma. See on lugu, mis on ehitatud üles 100% ainult puändi peale ja mulle see tegelikult täitsa meeldib! Jällegi on tegemist iseenesest väga lihtsa tööga, kuid see on nii peenelt tehtud, et pane või õpikusse - kõik tükid on paigas ning midagi ebaolulist siia kohatäiteks sisse traageldatud ei ole.
9. Rabaröövel (2000) 4/10
Selles loos saabub ajakirjanik tagasi Tallinna, olles just kuskil Lõuna-Eesti soos elava vanamehega intervjuud teinud. See lugu on minu arvates natuke kehvasti vananenud. Vapustuse üle elanud ajakirjaniku osa mõttevoolulikult kujutamine on iseenesest korralik katsetus, kuid 1990ndate teemal kaurkenderlikult paugutamine võis vaid kuskil 2000ndatel julge ja mässajalik tunduda. Praegu paneb see lihtsalt õlgu kehitama.
10. Meninos da rua (2000) 3/10
Siinne, Brasiilia favelades elavate tänavalaste elu kujutav pala ei olegi tegelikult lugu, rohkem nagu pilt. Sellise harjutusena on see iseenesest korralik, kuid väga kõvasti sotsiaalpornole vajutavad teosed ei ole mulle kunagi meeldinud. Mitte midagi muud see jutt ka oma paari leheküljega ei paku, seega minu jaoks jääb selle võimalik väärtus puhtalt hüpoteetiliseks.
11. Nad tulevad täna öösel! (2) (2000) 5/10
Ühele isale kinnitatakse siin loos, et "nad tulevad täna öösel" ning sellel võib olla midagi pistmist tema poja sünnimärgiga. Ma kujutan ette, et see lugu oleks olnud meeldivam, kui see poleks esitatud variatsioonina esimesest samanimelisest loost. Probleem on selles, et esimeses loos oli olemas värskendavalt nutikas lähenemine kulunud teemale. See siin on aga puhas õuduslugu - sellisena mitte halb aga samas ka mittemidagiütlev.
12. Diplomitöö (2000) 4/10
Selles loos kaitseb ühes tuleviku instituudis üliõpilane oma lõputööd libahuntide teemal - ja tänu ajamasina-tehnoloogiale saab ta ka tõestuse lisada. See siin on teine lugu kogumikus, mis on puhtalt ainult puändile üles ehitatud, aga kahjuks ei vea see, erinevalt teisest, tulemust hästi välja. Enamus teksti on suhteliselt sisutühi ja pingevaba, mis loo lühidust arvestades on paras vajakajäämine.
13. Aleana (2000) 6/10
Selles stiilipuhtas SF-loos piirab kosmoselaevastik ühte planeeti, kuni viimases hädas tuleb laevastiku admirali juurde planeedilt üks naisterahvas. Tegemist on täitsa hea looga, mis on jälle variatsioon ühele vanale teemale. Kirjanik oleks võinud minu poolest kangelannale kohe nimeks panna "Juudit", sest selline teadlik silmapilgutus publikule oleks mulle küll pigem meeldinud.
14. Excelsuse konkistadoorid (1999) 7/10
Veel ühes stiilipuhtas SF-loos saabub jääplaneedile emissar, kes peab lahendama probleemi. Parimate kunstnikute koloonia on veetnud planeedil juba aastaid jääskulptuure tehes - kuid mingil põhjusel on kohalikud hülgetaoline intelligentne liik hakanud neid ründama ja tapma. Üks väga korralik lugu teemal "kohtumine tundmatuga". Siin on olemas korralik mõistatus ja lahendus ning kuigi juhuslikke kokkusattumusi on natuke palju, peab seda tervikuna siiski kiitma.
Mida siis tervikuna Indrek Hargla esimesest autorikogust mõelda? Ma jään jätkuvalt arvamuse juurde, nagu olekski kirjanike esimesed jutukogud kõige huvitavamad. Iga loo juures siin kogus on võimalik oletada, miks see just niimoodi kirjutatud on või mida see teha proovib - ka siis, kui see alati ei õnnestu või ei meeldi. Ning enamus lugusid on siin täiesti korralikud - rääkimata ühest tõeliselt heast loost, mis lugejat tõesti rabab.
Huvitav on tagantjärele vaadata seda, kuidas autori Grpowski-universum kohe järgmisena suureks kirjutati, kuid näiteks Gondvana-universum, mis SF-lugudest läbi jookseb, jäigi lõpuks kõrvale. Suures pildis aga on võtmekohaks, et kui näiteks kogumikud "Roos ja lumekristall" või "Kolmevaimukivi" on ehk tasemelt ühtlasemad, siis ei ole neis sedasama tunnet - tunnet teksti taga seisvast kirjanikust, kes tahab kirjutada, suudab kirjutada ja oskab kirjutada.
Hinnang: 6/10
