(romaan aastast 1996)
eesti keeles: «Savijalad»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)
Pratchettil on need Discworldi raamatud põhiliselt neljas grupis, vastavalt tegelaskonnale - Rincewind & Co, nõiad, Surm, ja City Watch. Minule isiklikult meeldivad viimase kategooria raamatud miskipärast kõige rohkem. Käesolev osa on yks neist.
Nagu eelarvustaja juba mainis, on siin tegemist terve posu yksteisega läbi põimuvate mõrvamysteeriumitega, mida Samuel Vimes, kapten Carrot, libahundipreili Angua ja teised jõudumööda lahendada yritavad. Nalja saab sealjuures, nagu alati, igal lehekyljel vähemasti kaks korda. Kasvõi see kuidas Sam Vimes vastkoorunud lohetibu pealt sigarile tuld võtab.. Või see kuidas hävitada herilasepesi - neid mineerides, seestpoolt.. ;)) Yhtlasi võib siit hea tahtmise korral leida ka tõsisemat sorti mõtlemisainet.
IMO Pratchetti loomingu vähemasti top kolmandikku kuuluv teos.
Kuna ma esimesest neljandikust kaugemale ei jõdunud, ei peaks ma siin tegelikult üldse midagi arvama - kuid kiusatus oli liiga suur, kuna ma polegi vististi Mr. Pratchetti kohta varem midagi arvanud.
Kui üks eelarvustaja ütleb, et kuripaha äraarvamine peaks lausa iseäralikult raske olema, siis loogiliselt võiks kogu toimuva taga toosama Punnpepu olla :P
Käesolevas osas otsib kirev linnavahtide kamp lahendust kahele suuremale probleemile: toimuvad mõrvad, mille taga võivad olla golemid, ning keegi mürgitab järjekindlalt ja tihedast valvest hoolimata linna patriitsi, kes kõigub elu ja surma piiril. Lisaks väidab vapiamet, et kapral Nobbs on tegelikult Ankhi krahv.
Ka mulle meeldivad Pratchetti linnavalve lood kõige rohkem. Esiteks suudab ta need tänu kriminaalsele momendile lõpuni suhteliselt põnevad hoida. Teiseks on linnavalve tegelased inimlikud (või misiganeslikud) ja sümpaatsed.
Tõsi küll, ka siin oli palju mõttetut vahtu ja vaimukusi, mis ei ajanud naerma. Ja taas tundus, et Pratchett on hoolimatu - viskab mitu peotäit tegelasi ühte patta kokku ja segab korra, selle asemel, et piirduda vähema hulga liinidega, kuid mängida need ilusasti välja. Samas on mõni superhea tegelane, näiteks see väike rotipüüdja-rambo. Nii et viie annan Pratchetti enda loomingu kontekstis.
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.