"Et sa elaksid huvitavatel aegadel!" - see olla üks vana Hiina needus. Kettamaailmas kasutatakse seda needust Agatea Impeeriumis, Counterweihgt Continendil. Sealsamas, kust sarja esimeses raamatus tuli turist Kakslill pagasiga. Muidugi in Rincewind nüüd Kakslille kodumaal...
Ankh-Morpokisse lendab sõnumijtooja albatross ja nõuab Impeeriumisse Suurt Võlurit. Saadetakse Rincewind, kes muu... See Impeerium, kuhu õnnetu võlur satub, on üpris kentsakas. Ühest küljest oleks nagu tegu ülimalt tsiviliseeritud maailmaga - on tehnikat, mida Ankh-Morpokis pole. Palju on luuletamist, kunsti jne. Samalajal valitseb täielik, hmm, totalitaarne süsteem. On ka mässajaid, kes on innustust saand Kakslile reisiraamatust "Mida ma tegin oma viimasel puhkusel." Impeeriumis liigub ringi iidne legend, et kunagi tuleb Suur Võlur Punaarmee eesotsas ja kukutab vaenlase (millise?). Imperaatoril, kes ise vana ja väeti, on suurvisiir Hong. Klassikaline kurjam ja mõrtsuk, nagu ikka need esimesed ministrid on. Hong omab mässajate ridades spioone ja tema saatiski sõnumi Võluri järele. Hong tahab Imperaatori tappa ja süü Punaarmee kaela aajada.
Aga on ka Suur Müür, selle taga barbrarahvad ja loomulikult ka Hord, kes müürist läbi murrab ja Impeeriumit röövida tahab. Hordi eesotsas on barbar Genghis Cohen ja hirmus vägi koosneb kuuest barbari-ätist, keda kõrge vanuse tõttu keegi loomulikult ei karda. Asjata!
Ja on veel igasugu tegelasi - vana hea surm, mõned jumalad, kes kõike seda segadust korraldavad... Parimad kohad ongi seoses Hordiga, nendega kaasas olev endine õpetaja üritab vanamehi igati tsiviliseerida.
Hiina! Pratchett pilab nüüd Orienti nii kuis jaksab. Ilus see just ei ole, aga õnneks pole ka elu Ankh-Morpork`is teabmis etalon. Minu maitse jaoks Pratchett Lääne shovinistiks (a la Clancy) siiski veel ei muutu. Raamat on üsna poliitiline aga mitte väljakutsuvalt. Siin on vihjeid ja viiteid paljudele ajaloolistele ning geograafilistele seikadele. Tõeliselt vaimukas, leidlik ja fantaasiarikas tekst. On ka tegelt üsna traagilisi kohti, millised eriti lõpupoole selle raamatu "viie" vääriliseks tegid.
Ankh-Morpokisse lendab sõnumijtooja albatross ja nõuab Impeeriumisse Suurt Võlurit. Saadetakse Rincewind, kes muu... See Impeerium, kuhu õnnetu võlur satub, on üpris kentsakas. Ühest küljest oleks nagu tegu ülimalt tsiviliseeritud maailmaga - on tehnikat, mida Ankh-Morpokis pole. Palju on luuletamist, kunsti jne. Samalajal valitseb täielik, hmm, totalitaarne süsteem. On ka mässajaid, kes on innustust saand Kakslile reisiraamatust "Mida ma tegin oma viimasel puhkusel." Impeeriumis liigub ringi iidne legend, et kunagi tuleb Suur Võlur Punaarmee eesotsas ja kukutab vaenlase (millise?). Imperaatoril, kes ise vana ja väeti, on suurvisiir Hong. Klassikaline kurjam ja mõrtsuk, nagu ikka need esimesed ministrid on. Hong omab mässajate ridades spioone ja tema saatiski sõnumi Võluri järele. Hong tahab Imperaatori tappa ja süü Punaarmee kaela aajada.
Aga on ka Suur Müür, selle taga barbrarahvad ja loomulikult ka Hord, kes müürist läbi murrab ja Impeeriumit röövida tahab. Hordi eesotsas on barbar Genghis Cohen ja hirmus vägi koosneb kuuest barbari-ätist, keda kõrge vanuse tõttu keegi loomulikult ei karda. Asjata!
Ja on veel igasugu tegelasi - vana hea surm, mõned jumalad, kes kõike seda segadust korraldavad... Parimad kohad ongi seoses Hordiga, nendega kaasas olev endine õpetaja üritab vanamehi igati tsiviliseerida.
Hiina! Pratchett pilab nüüd Orienti nii kuis jaksab. Ilus see just ei ole, aga õnneks pole ka elu Ankh-Morpork`is teabmis etalon. Minu maitse jaoks Pratchett Lääne shovinistiks (a la Clancy) siiski veel ei muutu. Raamat on üsna poliitiline aga mitte väljakutsuvalt. Siin on vihjeid ja viiteid paljudele ajaloolistele ning geograafilistele seikadele. Tõeliselt vaimukas, leidlik ja fantaasiarikas tekst. On ka tegelt üsna traagilisi kohti, millised eriti lõpupoole selle raamatu "viie" vääriliseks tegid.