(romaan aastast 1999)
eesti keeles: «Harry Potter ja Azkabani vang»
Tallinn «Varrak» 2000
Taas hea osa, ainus asi mis mind ärritab on see, kuidas autor iga raamatu alguses kõik eelneva läbi nämmutab ja uuesti üle seletab, et kes on kes jne. Muidu igati normaalne.
Nüüd 13 aastat hiljem üle lugedes, tõstan hinde viiele. Eks need vead, mis varem mind häirisid on ikka samasugused :D, lisaks ülalmainitule ka veidi liiga pikaks venitatud sebimine Huilgavas Hurtsikus, aga nüüd need enam nii ei seganudki kui esimesel korral. Olen vist muutunud vanemaks ja leplikumaks :P
Eelarvustaja Tarts võiks aga meelde tuletada, et tegu on lasteraamatuga ja vaevalt väga paljud lapsed teavad, et `lupus` on ladina keeles hunt ning, et ka õpetaja Lupuni eesnimi Remus seostub antiikse Rooma mütoloogia/ajaloo kaudu huntidega. Ning on üsna tõenäoline, et ka paljud lapsevanemad selliseid asju ei tea. Sama kehtib kõigi teiste ""peente" vihjete inimeste ja asjade olemuse kohta" puhul, mida ülal küll mainitud pole.
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.