Ilus muinasjutt, sobib lastele :)
(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Lohelaul»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)
Noh, muidu on siuke tavaline seiklusjutt. Alles teine McCaffrey raamat, mida lugend olen, kuid nii paljukest oskan öelda nende kahe põhjal, et neid on meeldiv lugeda rahulikult tugitoolis istudes teed juues heas tujus, kuid mingit kurva lõpu taolist asja või läbikukkumise ei tasu otsida. Peategelasel tuleb vast paar õnnetust, kuid kõik juhib õnne poole. Tõepoolest vaid ilus laste muinasjutt. Kas tõesti vaid? Tegelikult tore muinasjutt, mida kõlbab ka täiskasvanutel lugeda. Ühesõnaga meeldis(meeldiv on lugeda mõnusat seiklusjuttu, mis tekitab oma olekus koduse tunde), kuigi ütlen, et kui oleks veel edasi kestnud ja peategelasel veelgi rohkem positiivseid jooni juurde ilmund oleks ma röökides üles karand ja raamatu vastu maad puruks peksnud. Õnneks nii kaugele ei jõudnud ja saab rõõmsalt 4 panna. Hea ajaviiteks.
Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.
Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.