Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Viktor Pelevin ·

Generation «P»

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Generation «P»»
Viktor Pelevin «Omon Ra. Generation «P»» (2002)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.875
Arvustused (16)

Polnud mul mõtteski seda raamatut lugeda. Millegipärast sattusid ette just sellised arvustused, mis kõnealust tükki eriti kõrgelt ei hinnanud ja kuna ma olen ka ise täheldanud, et Pelevini lühilood on kõva kraadi võrra tugevamad, kui ta pikemad asjad, siis otsustasin, et ei hakka kirjanikus pettuma ja oma aega raiskama. Viimaseks telliseks mu otsuses oli duo Sinitsõn/Baikalov kogumikus "Fantastika 2000" esinev pilguheit Venemaa ulmele läbi 90-ndate, kus kõnealust tükki "nähtuseks" nimetati ja ulmepuristlikku rangust üles näidates täisväärtuslikuks ei peetud.

No ja siis andis Strugatski romaanile Pronksteo. Mida põrgut, mõtlesin ma ja hakkasin lugema.

"Kunagi elas Venemaal tõesti muretu noor põlvkond, kes suvele, päikesele ja merele naeratas ja "Pepsi" valis. /.../ Usutavalt oli põhjus selles, et NSV Liidu ideoloogid arvasid, et on olemas vaid üks tõde. Seepärast polnud põlvkonnal "P" tegelikult mingisugust valikut ja nõukogude seitsmekümnendate lapsed valisid "Pepsit" samamoodi, nagu nende vanemad Brezhnevit."

"Generation "P"" peategelaseks on Vavilen Tatarski, kelle veider eesnimi, mida pisikese mööndusega vast eesti keelde ühe iidse linnana tõlkima peaks, on kokku pandud "Vasili Aksjonovist" ja "Vladimir Iljitsh Leninist" ja kes pärast mõningaid elu keerdkäike copywriteriks saab. Võiks öelda, et raamat ongi lugu Vovast (sest esialgse nime vahetab ta esimesel võimalusel), tema elust oma ajas ning tõusust tippu, kuid see oleks äärmiselt lihtsustatud ja IMHO sisuliselt vale kokkuvõte. Nii keerulist raamatut ei saa niisama lihtsalt kokku võtta. Või kui, siis...

"…ära otsi kõiges sümboolset tähendust, sest muidu võid selle leidagi... "

Copywriteri elu Venemaa veidras tegelikkuses, kus kehtivad hoopis teistsugused arusaamad reklaamist ("Kui umbes pool "Absolutist" või "Smirnoffist" on veel joomata, jeep sõidab veel ja surm tundub millegi kauge ning abstraktsena, toimub tolle inimese peas, kes selle kõik kokku keetis, omapärane keemiline reaktsioon. Temas ärkab piiritu suurusehullustus ja ta tellib enesele reklaamiklipi.") ja ärist ( "- Seda ma tahtsingi kuulda! Kontrolllasu tegite? Kiidan!").

Et asi liialt lihtne ei tunduks, on Pelevin võtnud kasutusele tuntud mütoloogiarelvad. Tavaomasest solipsismist ja sotsrealismiga segatud budismist on aga talle sedapuhku väheseks jäänud ning mängu on toodud lai valik meelemürke (kärbseseenest LSD-ni) ning babüloonia-assüüria usundisegu. Ja siis muidugi Che Guevara teispoolsusest dikteeritud IDENTIALISM KUI DUALISMI KÕRGEIM STAADIUM, mida oli, tunnistan, tõeliselt raske lugeda, kuid millesse, nagu viimaks selgus, tõeliselt süveneda tasus. Kasvõi raamatu kui terviku kui sisuliselt olematuses kuubis toimuva mõistmiseks.

"… on iga inimene selle organismi rakuks, mida muinasaja ökonomistid mammonaks nimetasid. Täieliku ja lõpliku vabastamise rinde õppematerjalides on selle nimi lihtsalt ORANUS (suuperse). /.../ See närvisüsteem saadab mööda oma virtuaalset organismi laiali närvimõjundeid /.../ On kolme liiku mõjundeid. Neid kutsutakse oraalseteks, anaalseteks ja väljatõrjuvateks wow-impulsideks. /.../ Paradoks seisneb selles, et oranus asub organismina evolutsiooniliselt märksa madalamal, kui ükskõik milline ta rakkudest."

Võiks ju kiita, et Pelevin on end selle romaaniga ületanud ja raamat on meeletult hästi kirjutatud ja kirjanik mängib lugejaga nii nagu tahab ja igaüks saab vast sest romaanist omamoodi aru ja see on üllatavalt mitmetasandiline ja seda võib korduvalt ülelugeda, iga kord midagi uut leides ning avastades ja romaan jääb su mälusse püsima, nii et sa mõnest seosest alles palju hiljem vaimustusega aru saad, ent see kõik ei annaks kahjuks sisuliselt mitte muhvigi edasi.
Tühi sõnamulin. Paljukuuldud. Kulunud. Verbaalne puuks.

"THIS GAME HAS NO NAME."

Ma arvan, et tean, miks Strugatski selle romaani välja valis. Mulle tundub, et vana ning väsinud mees jälgis võõristust (ehk hirmugi) tundes juba pikemat aega, kuidas uue ajastu ahistavad asjad, kuigi palju ootamatumal või siis veidramal kujul, kui ta eales karta oleks osanud, elu üle võimust võtavad. Ja Pelevin oli lihtsalt esimene, kes nende asjade nimed ja näod suutis paljastada. Ja see on tähtis, sest ainult neid asju nime- ja nägupidi tundes on meil "vahest võimalik paralleelset elu elada, sest ilma selleta oleks tõeline liialt jäle."

Ja lõpuks...

"There they are in great dread,
For God is with the Righteous Generation!"

Teksti loeti vene keeles

Meeldiv kirjeldus tänapäeva Venemaast ja seal valitsevast sõgedusest, lisaks rohkesti mõnusaid nalju nii copywriterite kui uusrikaste aadressil. Tükk aega mõtlesin lugedes, et tore, aga kas ulmeliseks ka läheb või piirdubki see pool ainult kärbseseente söömisel tekkivate hallukatega. Aga pööras ulmeks küll, elegantselt ja usutavalt. Peaaegu küberpungiks. Või peaaegu PKDickilikuks. Mis tähendab, et alla viie ei tahaks panna. Üldistus on kena: Pepsi-generatsioon kui viie jalaga koer, millel ei tohi lasta ärgata. Ja televiisori-vaatamise õpetused on ka väga praktilised.
Teksti loeti vene keeles

Mina justkui ka selle ”Generatsiooni P” esindaja, mistõttu selleteemaline satiir tundus ysna tabav. Bardakk venemaal jms. oli samuti igati nauditav. Che Guevara läkitus rahvale oli pärl. Sealt edasi aga kippus raamatu teine pool pisut ära vajuma. Mitte kyll sel määral, et hinnet viiest madalamale saaks lasta.
Teksti loeti vene keeles

Tugevam, kui "Omon Ra", kuid IMHO jääb siiski alla "Tshapajevile ja Pustotale", kuigi mitte palju. Eelkribajad on olulise ära öelnud, mina tahaks viriseda tõlkimise ja toimetamise kallal... See, kui eestikeelses raamatus ikka Kandagar kirjutatakse, mitte Kandahar, on ilmselt tõlkija silmaringi ahtuse probleem, kuid selle võib veel andeks anda. Aga kui "In God we Monopoly" tõlgitakse joone all "Meil on jumalale monopol", siis selleks peab tõesti ikka eriline lammas olema!

7.08.2014: Paistab, et ma võlgnen Maiga Varikule vabanduse ilmaasjata lambaks kutsumise eest. Nimelt on Pelevini teosed täis autori enda poolt keel põses lisatud joonealuseid tõlkeid, mis moodustavad teose loomuliku osa... Hilisemates eestikeelsetes väljaannetes on otse öeldud, et need pärinevad autorilt, "Omon Ra. Generation P" (2002) kogumikus aga mitte. Muidugi ei ole Maiga Varik selles puudujäägis mitte kuidagi süüdi ja tema Pelevini tõlked võiksid olla eeskujuks kõigile, kes vene ulmet tänapäeval eestindavad. "Kandagar" on harv erand...

Teksti loeti eesti keeles

Nõustuma peab eelkirjutajaga selles, et viletsam, kui Tshapajev ja Pustota. Siiski arvan, et hindeks tuleb mulgi viis... kuid samas on selline tunne, et best before sellel raamatul hakkab vaikselt mööda saama. Nagu juba libedaks tõmbunud viineril. Kas on asi selles, et Venemaa hakkab meile kaugeks jääma või selles, et enam ei mäleta? Ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

midagi vägivalda, segast elu ja rämedat realismi hindavale hingele. minule meeldis. üks elamusi viimase aja lugemisest, tänapäeva klassika kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Palju praktilisi nalju (tähendagu see seda, mida keegi tahab). Eks sitatreimise ja jumalakskujutlemise seost ole Eestiski tunda, nii et väga Vene-keskne ka polnud. Proovisin originaali ja tõlget võrrelda, midagi hirmsat küll ei leidnud. Suupärakluse sõnastamine oli vaimukas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tilk tõrva meepotis. Miks? Mulle lihtsalt tundus, et see romaan läks minust kuidagi mööda. Hästi kirjutatud, huvitavaid ideid ja osavaid kilde sialdas raamat küll, kuid üldkokkuvõttes ei mõjunud. Igav ka ei olnud, üpris meeldiv lugemine, lihtsalt ei meeldinud nii väga. Aga võib-olla ei saanud ma asjale lihtsalt pihta. Ka võib olla
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, lihtsalt suurepärane - tahaks hüüda. Olulised momendid on tegelikult juba eespool ära öeldud - näiteks selle Che Guevara suupärakluse definitsiooni tahaks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse hulka suruda ;-) Kui pisut viriseda, siis esiteks - kuigi ma saan aru nende sagedaste deliiriuminägemuste vajalikkusest raamatu kui terviku seisukohast - on ju terve see vene elu üks suur hallukas! - hakkasid pidevad hingerännakud ja pohmakas lõpuks vähe tüütama; teiseks ei oska venelased kirjutada mitte millestki peale Venemaa. No ei tule välja. Kui nad kirjutavad LA-st, tuleb välja Riia, kui Tiibetist, tuleb välja Kasahstan. Kui nad kirjutavad võõrastest eksootilistest usunditest, tuleb välja ebausu õpik ateistile, nii saepurune ja usutamatu on see. Aga kuradi hea raamat ikkagi!
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist «Generation «П»» kirjutamine on ühteaegu kerge ja raske tegevus.

Selle teksti peategelane kannab totakalt «nõukalikku» nime – Vavilen Tatarski. Nimi on sulam Vassili Aksjonovist ja Vladimir Leninist ning annab kenasti edasi seda skisofreeniat, mis nõukogude inimese ajupoolkerade vahel vohas. Ja ega see Vavileni (sõpradele Vova) elu teistsugune polnud: rahmeldas mis ta rahmeldas, kuni tundis et peab luuletades end igaviku käsutusse andma. Kuid, oh häda!, kadus riik, kus ta elas ning ka igavik nihkus kuhugi mujale ära. Tatarskist sai eneselegi ootamatult copywriter.

Siiani oli suht lihtne kirjutada, aga edasi läks tegevus sedavõrd tempokaks ja ajuti ka segaseks, et mingigi adekvaatse ülevaate andmine on juba suhteliselt tänamatu tegevus. Ja kas seda olekski vaja? Ma pole siin esimene arvustaja ning romaan on ka juba üle kahe aasta maakeeles kättesaadav.

Hindeks kindlasti viis, kuid see viis on mitu kraadi nõrgem, kui romaanile «Чапаев и Пустота» antud viis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles
x
Urho Abramov
1978
Kasutaja rollid
Viimased 9 arvustused:

Täiesti loetav jutt, meeldis. Teatud varjatud huumoriga, üliinimesi käsitlev ja autori head tausta valdamist näitav (ilmselt on see mulje siiski petlik, nii nagu paroodiate puhul tavaline). Naljakas oli. Igas kirjandusliigis peab olema koht ka paroodiale, eesti ulmes näib see paroodia osa olevat mitte kõige kehvemal järjel.
Teksti loeti eesti keeles

midagi vägivalda, segast elu ja rämedat realismi hindavale hingele. minule meeldis. üks elamusi viimase aja lugemisest, tänapäeva klassika kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

ulme see ei ole, kusagil piirimail. üldiselt meeldis, puudus ulmelt tihti nõutav ühekülgne lihtsakoelisus ja otsejoonelisus. hea paralleelitamine. lõpp oli siiski liiga lihtne ja taotles vist mingit efektsust, mida ei saavutanud küll kuidagi. polnud pärl, polnud ka paha.
Teksti loeti eesti keeles

jutt alla igasugust arvestust autorilt, keda on aeg-ajalt ülehinnatud. kehv sõnakasutus, stampkarakterid algernonis mainitud britney-laadse stampmõtlemisega. üksikute tasemel juttude kohta on selliseid jämedakoelisi lapsuseid orlault üllatavalt palju. ei, üldse see jutt ei meeldinud! miks ta jutuvaramusse kantud on, jääb mulle ebaselgeks. orlau on üritanud midagi keerulist kokku keerutada, aga mulje jääb, et juhtus sündima tavaline skeemile ehitatud mulin, kui autor käis vahepeal poes, mulises telefoni otsas poiss-sõbraga, imes pastakat ja lõpuks siiski avaldas, et oleks linnuke kirjas. tõsi, orlau paremikku võib ka mitu korda lugeda (tilk mett tõrvatünni)...
Teksti loeti eesti keeles

vaat see on tase! üle tüki aja korralik mittelineaarne jutt (läks sinna, tegi seda, oli jube, lõppes lahja läminaga) eesti autorilt. downi sündroomiga laps oli selle haiguse kohta (IQ max 50) liiga keerulise lauseehitusega ja ühtteist tundus jäävat puudu (raske oelda, mis nimelt: ühiskonna ehitus?). üldiselt paras pikkus, liigse mulinata, ootamatu keerdkäiguga lõpus, püünisesse haarav. perfekto!
Teksti loeti eesti keeles

hele, tume ja kõva laks LRB pihta. lõpuks nagu polnud enam naljakaski. kas tegemist tõesti nii halva autoriga? meeldis sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles