1.
31
4.258
1.
1
4.0
2.
3
4.0
3.
7
4.714
5.
4
3.75
6.
7
4.571
1.
2
2.0
2.
9
3.0
3.
2
5.0
4.
4
4.5
5.
2
2.5
6.
2
4.5
8.
1
4.0
9.
2
3.0
10.
4
3.75
11.
2
4.5
12.
2
4.0
13.
2
3.0
15.
2
4.5
17.
3
5.0
18.
2
4.5
19.
2
4.0
20.
1
4.0
21.
1
4.0
22.
1
5.0
24.
10
2.4
25.
4
3.75
26.
3
3.333
27.
2
5.0
28.
2
4.5
29.
13
4.538
30.
8
3.875
31.
4
4.75
32.
4
3.5
33.
5
3.6
34.
1
4.0
36.
1
5.0
37.
9
4.667
38.
7
4.286
39.
7
4.429
40.
8
4.375
42.
10
4.2
43.
2
4.0
45.
1
4.0
50.
9
4.222
51.
7
4.857
54.
1
4.0
55.
15
3.533
57.
2
5.0
62.
1
4.0
63.
5
5.0
64.
2
4.5
66.
2
4.5
70.
1
4.0
76.
2
3.5
77.
2
3.0
83.
12
3.75
84.
1
3.0
92.
7
2.286
100.
1
4.0
109.
1
4.0
113.
1
4.0
114.
1
4.0
115.
1
5.0
119.
1
3.0
130.
1
2.0
9.
1
5.0
48.
1
4.0
50.
1
2.0
63.
11
4.091
64.
7
3.857
65.
4
4.5
66.
5
4.4
67.
5
3.6
68.
3
4.0
69.
2
4.0
70.
3
4.0
(jutt aastast 1929)
eesti keeles: «Tuzun Thune`i peeglid»
«Mardus» 1995; nr 1 (Robert Howardi ekstra)
Robert E. Howard «Kuningas Kull ja Bran Mak Morn» 2008
No vat ei lähe sellised pseudofilosoofilised lood korda... pole Howardile sobiv stiil. Barbarist mõõgakeerutaja Kull on juba loo algul haaratud sarnasele karakterile täiesti sobimatust ängist... siis satub ta Thune`i majja ja hakkab peeglite mõjul mõtlema muudest maailmadest jne. Kõik see sobiks rohkem näiteks E.A. Poe või Lovecrafti loomingusse. Et sellisest ideest midagi põnevat valmis kirjutada, oleks vaja olnud teist kirjanikku. Howardi kaubamärkideks jäävad mu jaoks ikkagi tapatalgud klaustrofoobilistes katakombides, iidsed õudused jne.
«Tuzun Thune’i peeglitega» on mul oma suhe. Kui see 1995. aasta alguspoolel Marduses ilmus, ei olnud 17-aastane hardcore fantasyfänn Raul sellega üldse rahul. Mingi ilma erilise tegevuseta uimane ja fantasmagoorilistest peeglitagustest ulmadest koosnev pala. Olin toona ikka seda meelt, et kogu see napp lehe- ja ajakirjaruum, mis meil ulmele pühendatakse, peaks olema täis esmaklassilist kraami, kõige ehedamat ja kõige karmimat andmist, raskekahurlikke tekste, mitte mingit tundlemist ja huina-muina ulmlemist. Ega sealt Marduse Robert E. Howardi erinumbrist mulle «Elevanditorn» ka absoluutselt ei meeldinud: mingi eriti higine ja kökats Conani-lugu. Noor vargapoiss Conan ronib üle aia mingisse linnamajja ja kohtab seal elevandi väljanägemisega kosmosetulnukat. Suht kõik. Mida hekki nagu, eksole?! Pärast poliitikat, nõidust, suuri lahinguid, maa-aluseid tunneleid, intriige ja mida kõike veel täis «Draakoni tundi» Põhjanaelast oli see nagu selline kukkumine tüütuse kloaaki, et hoia ja keela...
Nüüd, ligi 30 aastat ei olnud ma «Tuzun Thune’i» puutunud. Ja üle lugedes oli hoopis teine lugu: see on suurepärane fantaasiapala ja üks kuningas Kulli maailma parimaid! Nüüd seda meelde tuletades lugesin paralleelselt mõlemat eestikeelset tõlget, nii 1995. aasta Marek Laane oma kui 2008. aasta Kristi Liivamägi versiooni mu kokku pandud kirjastuse Fantaasia kogumikust «Kuningas Kull ja Bran Mak Morn». Kuigi viimane on täiesti pädev tõlge ja seda ei pea üldse häbenema, on 1995. aasta Laane versioon ikka peajagu üle, sõnavaras ja lauseehituses on veel sees see 1980ndate–1990ndate vibe, mil eesti tõlkekultuuris ei olnud maksvusele pääsenud bukvalistlik tõlge, vaid domineeris selgelt kirjanduslik tõlge, stiil luges rohkem kui originaali lauseehituse võimalikult täpne järgimine. Ka on selles 1990ndate tõlkes märksa rohkem seda vana head 20. sajandi teise poole sõnavara, mis 2008. aastaks on paratamatult taandunud moodsama ja kuidagi plassima keele ees. Aga mis siin ikka nutta, prorgressi vastu ei saa.
Objektiivsuse huvides:
«Isegi kuningail saabub aeg, mil nad väsivad. Siis muutub trooni ümbritsev kuld kassikullaks ja lossis olev siid luitub. Kalliskivid diadeemides ja naiste sõrmis sätendavad jäise mere üksluisusega, inimkond tundub narri tühja lobana ja esemed ebareaalsetena, isegi päike taevas helgib vasksena, ka suure ookeani hingus ei värskenda enam.» (Laane 1995)
«Mõnikord tunnevad isegi kuningad suurt tüdimist. Trooni kuld näib siis messingina, palee siid paistab luitununa. Kalliskivid kroonil sätendavad rõõmutult nagu külmade merede jää, inimeste jutt näib tühine nagu kojanarri kella kõlin ning paljud asjad tunduvad ebareaalsed. Isegi päike taevas paistab vasksena ning rohelise ookeani hingus ei ole enam värske.» (Liivamägi 2008)
Mõlemad on täiesti aktseptaablid, lihtsalt ühe rütm ja viis istub mulle paremini. Ja neist lõikudest ei tule nüüd seda literatuurse tõlke versus bukvalistliku vastasseisu välja. Aga tekst ise näitab jällegi seda, et REHil oli tegelikult ambitsiooni tõusta lihtsa action-pulpsteri rollist kuhugi kõrgemale. Eks neid näiteid sellistest ambitsioonidest leiab ta loomingust muidugi veel üksjagu.
