Aga neid teoseid on. Russo on kirjutanud üsna mitu romaani (mida iseloomustatakse küberpungi ja karmi koolkonna kriminaalkirjanduse seguna), kandideerinud nendega korduvalt Philip K. Dicki ja korra Arthur C. Clarke`i auhinnale ning romaaniga «Subterranean Gallery» ka PKD mälestusauhinna võitnud. Ja just äsja andis väikekirjastus Golden Gryphon Press luksusköites välja Russo jutukogu «Terminal Visions».
Russo on tõesti üsna dickilik kirjanik, alustades kasvõi sellest, et ta tekstide tegevus sageli San Franciscos toimub ja lõpetades ehedalt dickiliku paranoilise miljööga. Korduv Dicki-auhinna finalistiks olek vaid kinnitab seda.
Lühijuttu «Liblikad» pean ma 1998. aasta parimaks SF-lühilooks üldse (ja selle aasta põhiajakirjad on mul üldiselt loetud) ning olen üsna pahane, et ta ühegi auhinna nominatsiooninimekirja ei pääsenud ega year`s best kogumikesse jõudnud. Kummatigi ei imesta ma selle üle. Tegu on ikka väga 1940-50ndate hõngulise retrotekstiga, millised USA fännidele vast praegusel ajal lihtsalt kõige kuumem sõna pole.
Jutu alguses leiab üks tüüp ennast lämbumiseni palavast, auravast ja erinevate looma- ning linnuhäälte säutsumistest, vidinast ja möiretest tulvil dzhunglis. Ta jõuab mingi raiesmikuni ning kui järsku ta silme ette kerkinud liblikateparv kaob, on raiesmiku teise serva tekkinud miski onn, mida seal hetk tagasi päris kindlasti ei olnud.
Probleem on õigupoolest selles, et tegelane ei tea, kes ta on, kus ta on, miks ta on ja millal ta on. Teab vaid oma nime - Mason. Ühtki mälestust varasemast elust pole. Hütis leiab ta mingi kõrvitsakoorest anuma ja raadio. Eeter on aga vaid sahinat täis. Lõpuks õnnestub leida üks latiino-biiti mängiv jaam. See tekitab temas miskeid mälestusi... Siis satub ta juhuslikult pealt kuulama miskite tegelaste sideseanssi. Miski rühm on kuskil sohu eksinud ja üldse närvis. Otsitakse kedagi. Teine vestluspool kinnitab, et otsitav on varem kindlaks tehtud kohas, ega kao sealt kuskile. Mason mõistab, et tema see ongi. Õieti ei teagi ta, kas see on hea või halb, kui ta leitakse. Kuni järgmise seansi ajal mainitakse otsitava hävitamist.
Mason proovib raiesmikul asuvast hütist võimalikult kaugele pageda, aga kui ta juba oma arust piisavalt kaugele on jõudnud, lendab ta silme eest mööda parv liblikaid ning ta leiab ennast raiesmikult, mille ääres asub hütt. Peagi avastab ta, et vettki saab ta vaid mussoonvihma ajal, sest vaid siis täitub ta kõrvitsakoor veega, ega tühjene enne saju lõppu. Siis aga küll. Ka ilma joomata. Samuti avastab ta ühel hetkel, et kuuleb dzhunglis vaid loomade ja lindude hääli, ühtki mardikast suuremat elusolendit pole ta seal aga näinud...
Mingil hetkel raadiost järjekordse latiino-jaama avastanud, leiab Mason ennast dzhungli asemel järsku hoopis ühest baarist. On kangesti tuttav. Nüüd ta teab, et see baar on Mehhikos. Mingi vanamees näeb teda ja Masonile on selge, et nad peaks kiiresti omavahel rääkima, enne kui asi selleni jõuab, algab mingi veider maavärinalaadne kaos, mille käigus Mason mingite õllepudelite otsa kukub... ja ennast jälle hütist leiab. Käes on vaid haav ja selle põhjustanud katkine pudel.
Edasi meenub talle mingi pime maa-alune ruum, mis on täis veidraid suuri aparaate ja masinaid. Ta kuuleb raadiost mingit nõrka metalli kolisemist ning leiabki end sellest ruumist. Ta rebib kaasa mingi kangi ning läheb trepist üles ukseni, mille tagant leiab vanaaegselt sisustatud kontoriruumi ja ühe naise. Naise, kes on Masonile suunanud lõhustipüstoli ja räägib midagi mälu kiirest taastumisest ja närvidistorsiooni aparaadist Masoni peas. Mason tungib talle kangiga kallale, naine (kelle hääle on Mason pealtkuuldud sideseansi järgi ära tundnud) tulistab, mispeale Mason tagasi maa-alusesse ruumi jookseb. Ta kukub aga mingi võresilla pealt alla, mille tagajärjel leiab ennast jälle hütist keset dzhunglit. Seekord on tal käes metallkang.
Ta avastab oma kuklalt mingi metallplaadikese ning rebib närvidistorsiooni tekitaja ära... Siis hakkavad mälestused kiirelt tagasi tulema. Masonile meenub olnu. On mingi paarisaja-aasta kaugune tulevik (meie seisukohast). Ta evib teleportatsioonivõimet, mille tõttu tema vastu tundsid huvi miskid omavahel sõdivad poliitilised jõud - anarhistid, reformistid ja statistikud, kes kõik teda oma ridadesse soovisid värvata ja lõpuks teda ometigi petsid. Hukkus ka ta naine, misjärel ta soovis mängust väljuda... See aga ei meeldinud neile rühmitustele. Mispeale tuligi närvidistorsioon. Mason jõuab küll põgeneda, teleporteerudes Guatemalasse, kuid ta peas on nüüd see plaadike. Edasi tuligi see hallutsinatoorne ja ebareaalne dzhungel koos raiesmiku ja hütiga.
Mälu taastumisel kaob ka paranoiline dzhungel ning Mason leiab ennast Guatemala City miskist eeslinnaurkast, mida ta varemgi teleport-põgenemiseks on kasutanud ja mis viimasel korral pigem instinktiivse kohavalikuna tuli.
Tuleb ka äärmiselt valus puänt! Tegelikult imestan ma siiamaani ja pärast korduvaid ülelugemisi, kuidas autor on sellisesse lühikesse juttu (alla 20 lk) niipalju materjali suutnud mahutada. Lisaks veel mõnusalt ebakonkreetne maailm, mis vaid nappide vihjete abil lugejale veidi oma tegelikku olemust avab...
Ja natuke meenutab jutt oma paranoilise ning hallutsinatoorse sünge miljöö ja segasevõitu aktsiooniga Roger Zelazny romaani «Täna valime nägusid», mis muuseas kuulub minu kõigi aegade parimate ulmeromaanide absoluutsesse TOP 10-sse!