Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karen Orlau ·

Kevadöö unenägu

(jutt aastast 2002)
http://www.algernon.ee/node/332

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

  • Algernon
Hinne
Hindajaid
1
5
2
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (9)

Muidu päris võluv tükk, aga ma ei saanud aru puude ja kujude värgist... Poiss muutus kujuks kujuga suheldes ja plikale pakkus kuju justkui puuks muutumist? Teiseks, hundi tema ulgumisega oleksin mina välja jätnud. Ei anna jutule mitte midagi muud juurde, kui tekitab põhjuse lummuse purunemiseks -- plika oleks aga ise võinud kriiskama hakata ja minema joosta paljalt selle kahenäolise Jaanuse kukla peale. Muide, selline mees, kellel oli normaalne nägu ja kuklas teine nägu, mis kontrollimatult grimassitas, on ka tegelikult maailmas elanud, ise olen vahakuju näinud. Hundi juurde tagasi tulles, kui hunt on sinna selleks pandud, et lugu õudsem oleks, on tehtud valearvestus -- minu meelest peaks lugu olema ise õudne, mitte seepärast, et miski põhitegevusse puutumatu hunt vahepeal tuututab. Hunt on võõrkeha, mis tegevuse ega süzheega seotud ei ole ja IMHO peaks sellisena kuuluma eemaldamisele, mitte esiletoomisele.

Parandada tuleb aga järelarvustaja eksimus. Nimelt kirjutas Karen selle loo kolm aastat tagasi, nii et selle põhjal tema loomingulisest arengust rääkida pole mõtet. Kirjutada oskas ta ka siis, vahepeal on lihtsalt mõni asi paremini, mõni halvemini õnnestunud.

22.02.2005: Muide, see hundi kujutamine oli ses osas kobe, et autor on vähemalt Gévaudani koletise kirjeldust viitsinud uurida. See elajas seal polnud tegelikult muidugi ilmselt mitte mingi hunt, vaid pigem ahmi moodi loom. Aga miks keegi ühe Eesti väikelinna parki peaks Gévaudani koletise kuju püstitama?

Teksti loeti eesti keeles

See tekst annab minu meelest märku sellest, et Orlau on vabanemas oma kirjanikukarjääri algusaastate taagast, mil lause "kunstipärasus" ja raskem, kohati lausa läbitungimatu sõnademass prevaleeris loo enda üle. Nüüd asub rõhk rohkem sinna, kus ta olema peaks - lauseehituselt jutuehitusele.

Nii et mulle üldiselt meeldis... Kui loodus-, õhu-, pargi ja öökirjeldused välja jätta. Nii et (ainult) paarist lõigust võis sujuvalt üle libiseda. Mis on selge märk autori arenemisest.

Aga meeldis klapitamine ja see, kuidas neid kihte ükshaaval julgelt laoti. Shakespeare, veidi tondihõngu, mütoloogia. Siiski, siiski - no natuke liiga suur juhus on, et Alver juhtub kivihingendusest just sel ööl rääkima, ja et neiu nende vihjete järgi (lugeja jaoks) õige otsa kätte leiab. Kui see liin teistmoodi esitada? Tüdruk läheks hulluks? Pole enam fäntasy?

Puu ja kivi. Ilmselt on kivihinge kohta käiv kehtiv ka puude suhtes. Kuri hunt pidi ilmselt (mütoloogilise) maailma bipolaarsust demonstreerima. Ma päris "viit" siiski ei pane, lõpus oleks oodanud mingit raskemat lajatust. Ma saan aru küll, et puänt pidi olema mingile tõdemusele jõudmine, kuid ikkagi saanuks sinna veel midagi effektsemat juurde teha.

Teksti loeti eesti keeles

Lool on areng, algus ja lõpp. Aga polnud enam Orlaulikult õudustäratav. Tekkis maikuu lumm, valge templi visioon, hiidtammed ja reaalsed skulptuurid -- tekkis kevadöö unenägu -- kuid midagi palju tähtsamat jäi puudu.
Misasi -- seda ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldisid kõige rohkem just need loodus- pargi- ja õhukirjeldused. Täiesti reaalsuse tunne oli jutul sees ja arvatavasti oleks asja kõige parem lugeda talvel kahekümneviiekraadise külma juures, kui on hirmus isu suve taga nutta.Aga õudne ei olnud.Huvitav ka ei olnud.Ja tegelased olid kuidagi ebausutavad. Nähtavasti on püüeldud mingi erilise realismi poole aga saavutatud on osaline kiiks.
Teksti loeti eesti keeles

Õõva ei tekitanud, aga väga igav ka ei hakanud. Alguse stseenid olid paljulubavad: läheb paarike pudeli veiniga parki ööd nautima ja siis tulevad sisse õudussugemed. Paraku toimus õudusele viiv pööre nii võltsilt! Üks küsib teiselt, kas tonte usud ja kohe muutubki öö kurjakuulutavaks! Natuke liialt lapsik. Parem juba näha varje ja kuulda krabinat või panna sõnagi lausumata metsa poole putku -- järgneda alasti naise vastupandamatule kutsele… vms…

Ja loo lõpus on muidugi see Orlaule iseloomulik seletamine, mis mõjub ülemäära moraliseerivalt. Seda annaks ju peenemalt esitada! Jutu lõpp nämmutati lugejale liiga läbi, kuigi puänt mängis kätte juba mõned lõigud enne lõppu.

Hinde puhul paneks hea meelega kolme -- nii üldmulje põhjal, kuna tegu on tavalise õõvalaastuga. Aga võrreldes autori teiste keskmiste juttudega, on seekord asi palju paremini välja kukkunud. Ülemäärast loba ja seletamist esines palju vähem ja enamus jutust arenes õnneks tegelaste, mitte jutustaja kaudu.

Ühesõnaga tugev kolm või pika miinusega neli. Ja kuhjaga edusoove!

Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõigub tegelt kolme ja nelja vahel, olgu seekord siis heatujuselt neli pika miinusega...:)

Üldiselt on mul Orlaud arvustades välja kujunenud trend panna suht normaalne hinne ja siis arvustuses suht palju viriseda. Nii ka nüüd.

Kuigi Kristjan Sander juba sellele viitas, tahaksin isegi Andrei Golikovi suurejoonelist Orlau loomeperioodide alast analüüsi kõigutada, kinnitades samuti, et selle jutu esimene versioon, toorik nö., laekus Algernoni toimetusse juba kevadel 2000, kui ma nüüd mälu järgi väga mööda ei dateeri. Ehk siis veidi enne kurikuulsa filtri kehtestamist. Olin toona vist olude sunnil toimetuses ajutiselt de facto ainus jututoimetaja ning kõnealune toorik ei tekitanud mingeid emotsioone, ei pluss- ega miinusmärgilisi. Asjalood kujunesid nii, et autor teksti toona tagasi võttis.

Nüüd uusversiooni ilmumisel tutvusingi tööga eelkõige huvist, et mis siis nüüd muutunud on. Suurt ausalt öelda ei ole. OK, on uusi kohti juurde kirjutatud veidi, aga kohati on kirjeldused ja dialoogid vist lausa sõnasõnalt samaks jäänud.

Ausalt öelda ei näe ma siin miskeid uusi peidetud kvaliteete. Lugu nagu nad ikka on. Kergelt süüdimatu, labiilne ja hüsteeriline naistegelane, meestegelased, kes peaks naislugejal vist tati suunurgast jooksma panema ning ohtralt oi-kui-sisutühja loba!

Lugedes tuli mõte, et mispoolest see tekst nüüd siis osaliselt samu territooriume avastavast Barkeri «Lõbustuspargist» etem on, ja ega ei olegi minu meelest. Barker vähemalt oskab mõnes kohas vait olla ja lasta lugejal valida ning mõelda. Orlau ei oska või - mis tõenäolisem - ei taha mingitel põhjustel ning lobiseb kõik võimaliku ja võimatu ise välja. Nagu Lew R. Berg umbes. Vähemalt selle loo puhul tekkis küll tahtmine punane pastakas haarata ning iga kolmanda jutustava lõigu lõpust paar lauset maha kriipsutada.

Nelja teenib Karen ära sellega, et vähemalt kirjeldavais lõikudes on ta suutnud oma tavapärast paljusõnalisust veidigi taltsutada ning üleüldse meeldis mulle see kahe näoga Januse ning kivikujude pargi motiiv juba esimesel lugemisel. Kuigi - kristallausalt, ega need kaks teemat siin nüüd eriti haakuma küll ei ole suudetud panna.

Sõnaga, see tekst võib olla hää või halb, aga ta ei ole nö. valmis. Omast ajast mäletan aga just, et see kirjatöö suhteline valmisolek, et seal midagi silmnähtavat käigu pealt paremaks teha ei saa, et just see oli kriteerium varamusse pääsuks. Seetõttu peangi teksti ilmumist varamus toimetuse suht suureks pangessolistamiseks, mille põhjustest inimlikult võib ju aru saada (et nagu kerge paanika laekuvate tasemel juttude kvantiteedi nappuse koha pealt), ent professionaalselt mitte.

Teksti loeti eesti keeles

jutt alla igasugust arvestust autorilt, keda on aeg-ajalt ülehinnatud. kehv sõnakasutus, stampkarakterid algernonis mainitud britney-laadse stampmõtlemisega. üksikute tasemel juttude kohta on selliseid jämedakoelisi lapsuseid orlault üllatavalt palju. ei, üldse see jutt ei meeldinud! miks ta jutuvaramusse kantud on, jääb mulle ebaselgeks. orlau on üritanud midagi keerulist kokku keerutada, aga mulje jääb, et juhtus sündima tavaline skeemile ehitatud mulin, kui autor käis vahepeal poes, mulises telefoni otsas poiss-sõbraga, imes pastakat ja lõpuks siiski avaldas, et oleks linnuke kirjas. tõsi, orlau paremikku võib ka mitu korda lugeda (tilk mett tõrvatünni)...
Teksti loeti eesti keeles

Kevadööl lähevad Marion ja Alvar vanasse mõisaparki. Seal liigub aga ringi imelikke olendeid, kes arusaamatutel eesmärkidel tahavad inimestega teha veidraid asju.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi loodud meeleolu. Ma arvan, et Orlau ei soovinudki õudust edastada, vaid eesmärgiks oligi luua veidi salapärane, veidi kõhedusttekitav taust, millega ta sai suurepäraselt hakkama. Väga kosutav lugemine. Vast jutu lõpp oli juba liiga suur pingelangus ja liigne äraseletamine, vast oleks võinud lugejal rohkem lasta oma peaga mõelda puistates üksnes vihjeid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Heili Kase
1984
Kasutaja rollid
Viimased 24 arvustused:

Mulle meeldib väga. Üldist pilti eesti ulmes vaadates on lugu ikka väga omanäoline - lugedes ei ole sellist konventsionaalsustesse kaldumise, eeskuju järgimise tunnet. Kuigivõrd meenutab maagilist realismi. Samas, tegelased käituvad kuidagi ebareaalselt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teid miski, natukenegi LOTR filmides häiris...ja on huumorimeelt... Paraku ei ole tegemist romaaniga, vabandust. Filmiparoodia,üks vaimukamaid, mida olen näinud.Erinevate tegelaste päevikud. Paraku slash, aga ikkagi hea. Seni olen näinud ainult netis. Tsiteeriksin siinkohal Legolase päevikut:" Day One:Went to Council of Elrond. Was prettiest person there. Agreed to follow some tiny little man to Mordor to throw ring into volcano. Very important mission - gold ring so tacky.Day Four:Boromir so irritating. Why must he wear big shield like dinner plate all the time? Climbed up Caradhras but wimpy humans who cannot walk on snow insisted we climb back down. Am definitely prettiest member of the Fellowship. Go me!"...ja nii edasi. Ei anna isegi võrrelda eesti keeles ilmunud paroodia-jubedusega. Mõnus.
Teksti loeti inglise keeles

nunnu. oma lapsele annax igal juhul lugeda. kohustuslik igayhele kes tahab Tolkieni lugemist millestki m6nusast alustada.
Teksti loeti eesti keeles

minu meelest j`a`ab LOTR t`aiesti selle varju. kui LOTR l6pp tegi kurvaks, tekitab S l6pp t`aieliku depreka. l6ppeks, v`aidetakse, et see oli Tolkieni k6ige armsam, suuremat t`o`od n6udnud etc. t`o`o.
Teksti loeti eesti keeles

Aga see on ju puhas p`hh ! Oma lapsele kyll seda esimeseks lugemiseks ei annaks kui tahaks talle ulmet tutvustada. Tegelikult v6iks selle raamatu... Ei tea, mis vanusele see yldse saab m6eldud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt hea raamat, kui välja arvata see, et nõrganärvilisemale lugejale üldse ei soovita, liig noorele ka mitte.Tekitab sellise paranoilise tunde: hääletada enam ei taha, mõte plastilisest kirurgiast ajab öökima ja enne magamaheitmist vaadake ikka voodi alla :)
Teksti loeti eesti keeles

T6esti hea, asjaga on vaeva na"htud ja to"o:d tehtud, t6eliselt professionaalne jutt ja seda juhul kui ainult ideest oleks piisanud, et ilma erilist vaeva na"gemata keskmiselt hea kirjatykk kokku vorpida. Tuletab natuke meelde " Sierra Titauna nekropoli".
Teksti loeti eesti keeles

See on yx t6eliselt m6nus raamat, mida ikka ja ja"lle lugeda, olgugi et k6igest ei pruugi aru saada. Aga ega Bulgakov seda vist tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ikka häbematult annaks tõmmata paralleele Ellisoni ja Spinradi ja Vonneguti vahele ja keegi on seda niikuinii juba teinud ja andnud neile vaimuka ja peene ja märkitabava nimetuse nagu "sisikonna loksutamise kirjanikud" aga muidugi kenama ja mitte nii tobeda ja keegi ei vihastanud ta peale ja see raamat on nii-nii-nii hea.Ja väga naljakas.
Teksti loeti eesti keeles

Aga Vonneguti raamatutega on mul ikka nii olnud et kõigepealt ma vihastan.Et mix ei ole happy end`i ja selliseid väärtusi nagu ikka-ammu paika pandud ja hea tegelase loogilisele tegevusele järgneb ebaloogiline prohmakas.Aga see on ju tore ! Raamatu iroonia ja pointi arusaamise järel tekkiv tahtmine trükis aknast laia kaarega välja lennutada on igati väärt adrenaliini- ja ideedevoogu mis tekib.Ja tegelikult inimesed ongi sellised. Aamen.
Teksti loeti eesti keeles

Ka kõige palavamal suvepäeval külmavärinaid tekitav.Esmakordselt lugesin varases teismeeas ja sellist raamatut ei tohiks alla 16 näppu anda.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu lõpp hea raamat aga selline paranoiattekitav nagu näiteks "hea uus ilm" mille peala jääb paha maitse suhu ja juuksed tõusevad püsti.Mitte lugeda lastel, nõrganärvilistel ja enne magamaminekut.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldisid kõige rohkem just need loodus- pargi- ja õhukirjeldused. Täiesti reaalsuse tunne oli jutul sees ja arvatavasti oleks asja kõige parem lugeda talvel kahekümneviiekraadise külma juures, kui on hirmus isu suve taga nutta.Aga õudne ei olnud.Huvitav ka ei olnud.Ja tegelased olid kuidagi ebausutavad. Nähtavasti on püüeldud mingi erilise realismi poole aga saavutatud on osaline kiiks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mitu aastakest tagasi sai esimest korda loetud tundus jube hea ja oli täielik eufooria.Nüüd uuesti ja uuesti lugedes tundub, et mõne asja kallal võiks ikka norima hakata nagu lauseehituse kallal paaris kohas.Tahax ingliskeelset varianti näha. Ja Elric pidi olema antikangelane. Milline on antikangelane ? Kas kusagil leidub tema iseloomulike joonte kirjeldus ? Tuleb miskipärast meelde Pratchetti nägemus kangelase vanaduspõlvest.Teoreetiliselt on antikangelane "paha".Elricu-raamatus on "paha" ehk vastasleer täiesti olemas.Järelikult Elric ei ole paha.Või on ? Igal juhul, see raamat on hea. See raamat on suurepärane.Hea asja eest väljasolevatest kangelastest on niigi kõrini.
Teksti loeti eesti keeles