(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Asum ja Maa»
Tallinn «Eesti Raamat» 2002
Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.
Esiteks, kuigi sisuliselt on tegemist “Asumi ääre” teise osaga, jutustab Asimov esimesed 50 lehekülge eelmise raamatu sündmusi ümber!
Teiseks käisid mulle metsikult närvidele Blissi ja Trevize vahelised dialoogid. Iga paarikümne lehekülje tagant Trevize valikut ja kahtlusi-kõhklusi ning Blissi vastuargumente uuesti läbi nämmutada oli liig, mis liig.
Kolmandaks sü˛ee - kummina venitatud quest. Aina ühelt planeedilt teisele. Nendest planeetidest vast põnevaim oli Solaria, muude kirjeldused olid igavad ja isegi selle questi sü˛ee seisukohalt üsna mõttetud.
Ja neljandaks - kuigi kogu raamatus nämmutati legendi Maa radioaktiivseks muutumisest ning see ka lõpuks kinnitust leidis, ei pidanud Asimov vajalikuks lugejale seletada, miks siis Maa ikkagi radioaktiivseks muutunud oli?!
Positiivset ka. :) Põhimõtteliselt oli lugu loetav ja täitis kenasti muuga täitmata õhtupoolikuid. Viimane peatükk, “Otsing lõpeb” oli ka poindi seisukohast huvitav. Õigupoolest ongi need 14 lehekülge sellest 394 leheküljelisest raamatust olulised. Aga need oleks võinud "Asumi ääre" lõppu kirjutada.
Kui see lugu ei kuuluks Asumi sarja ja ma ei oleks Asimovi fänn, siis paneksin “kahe”. Kuna aga kuulub sarja juurde ning ma olen fännina andestav, siis veab kuidagi “kolme” välja.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
