Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Moorcock ·

The Vanishing Tower

(romaan aastast 1971)

eesti keeles: «Rändav kindlus»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
1
3
0
0
Keskmine hinne
4.364
Arvustused (11)

Alustama olen sunnitud sellest, et lugesin antud teost kõigest paar nädalat tagasi, aga ei mäleta enam kuigi selgelt, millest seal üldse kirjutati. Kuna ma erilise dementsuse all ei kannata, kipun seda pigem autori kui enda süüks panema ja sellest ka madal hinne. Sisukokkuvõtte kirjutamise pean kahjuks järgmise arvustaja hooleks jätma.

Niipalju kui ma seda Elricu-sarja lugenud olen, mõjuvad kõik need raamatud miskipärast kuidagi õõnsalt. Ka käesolev ei ole erandiks. Võib-olla on põhjuseks see, et autoril tundub puuduvat mingi selge idee, kuhu ta omadega välja tahab jõuda. Kogu aeg käib üks lõputu hüplemine ühe tapetava deemoni või pooljumala juurest järgmise juurde. Nii käib see iga Elricu-raamatu algusest lõpuni, kuid ei ole näha et sündmused sellest eriti edasi areneksid või kogu see asi mingis suunas liiguks. Üksikasjad on küll kirja pandud üpriski köitvalt, aga oleks tore, kui neist ka mingi hoomatav tervik moodustuks.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut on vºlja antud kahe erineva pealkirjaga "Sleeping Sorceress" ja "Vanishing Tower". Jºtkub vana vaen kahe nËia Elricu ja Theleb KÕaarna vahel. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese osa teemaks on ("Valge Hundi Saatusest" tuttav) magama nËiutud kaunitar Myshella. Teises osas puutub Elric kokku kerjuste linna Nadsokori valitseja salakavalate plaanidega. Kolmandas osas Ïritab kºttemaksuihast hullunud Theleb KÕaarna maailmat hºvitada, ning suudab sellega Elricut suitsiidiplaanidest loobuma panna ... ¶ldiselt, mida rohkem sarja lËpu poole, seda energilisemaks tervikilikumaks raamatud lºhevad (vºhemalt minu arvates); vºlja arvatud "Revenge of the Rose", mis kronoloogiliselt peaks tulema selle raamatu jºrgi, kuid mis on kËige hiljem kirja pandud. Hea raamat. Soovitan.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Väha head kirjeldused ja suurepäraselt kirjapandud raamat. Kõik kolm lugu olid kaasahaaravad ja köitvad. Tõesti pole tüüpiline raamat peategelasega valgel hobusel kes õnnest ja andestusest pakatab. Elricu enesetapu mõtted panid raamatule plusse juurde. Hakkasin mõtlema kah kas mingis muus raamatus peategelasel on enesetapu mõtteid olnud ja ühe peaaegu ,et leitsingi. Selleks üheks on Amberi Corwin ,"Amberi kroonikatest" Roger Zelazny poolt. Tema ka viienda osa lõpus peaaegu et tegi enesetapu aga Corwinit takastati. Elricust hakkas ausalt kahju ja ta lõpu mõtted olid väga kurvad nimelt see et ta suudaks vaid veidikegi unustada oma valu, tegusid ja teadmisi et ta peab maailma algusest kuni maailma lõpuni kannatama oma kõikides taassündides igavesevõitleja nime all. Ainuke kord mitme raamatu jooksul kus meie albiino kuningas naernud on, oli kui ta kohtas oma teisi taassünde.Seda oli armas lugeda ja tahaks juba järgmisi osasi kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Selles raamatus võitleb Elric siis oma vihavaenlase Theleb K`aarnaga, kuid jagu tast veel ei saa. Raamat koosneb kolmest osast, ehk siis kolm korda saab Elric Theleb K`aarna peaaegu kätte, kuid on sunnitud siis jällegi taanduma. Theleb K`aarna muutub raamatu käigus aina võimsamaks ja võimsamaks, ning Elricu pääsemised Theleb K`aarna lõksudest üha napimaks ja raskemaks. Tegelikult on kõik raamatu kolm osa nagu ühe vitsaga löödud, arengut pole kuskilt otsast märgata. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ka "Weird of..." hirmmõnus meelelahutus. Proovige lugeda peale poolteisepäevast ajude n...i ja küll te siis tunnete.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu esimene tutvus Michael Moorcockiga ja tegelikult fantaasiazhanriga üldiselt. Olles eelnevalt lugenud R.R.Tolkieni teoseid on mul võrdlusmoment eelkõige sellelt pinnalt.

Mis mulle selle raamatu puhul meeldis, oli see, et erinevalt Tolkienist pole siin lehekülgede pikkusi maastikukirjeldusi, pikki kõrvalepõikeid ajalukku ega high speechi.Lihtsalt loetav seiklusjutt. Mitmed asjad, mida olen kohanud RPG mängudes, tulid siin väga tuttavad ette. Võlukunsti süsteem, see kuidas endale võimsaid abilisi appi kutsutakse, on siin huvitavalt ja üsna loomulikuna näivalt lahendatud.

Üldiselt jätab raamat unenäolise mulje, sest mitte ainult maailm pole täiesti ebarealistlik, vaid ka tegelaste motiividest ja mõtetest väljaspool hetkel toimuvat pole suurt midagi teada.Va Elric, kuid temagi on sihitu otsija, kes läheb sinna, kuhu sündmustekeeris parajasti kannab.Kokkuvõttes: loetav raamat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles