Alustama olen sunnitud sellest, et lugesin antud teost kõigest paar nädalat tagasi, aga ei mäleta enam kuigi selgelt, millest seal üldse kirjutati. Kuna ma erilise dementsuse all ei kannata, kipun seda pigem autori kui enda süüks panema ja sellest ka madal hinne. Sisukokkuvõtte kirjutamise pean kahjuks järgmise arvustaja hooleks jätma.

Niipalju kui ma seda Elricu-sarja lugenud olen, mõjuvad kõik need raamatud miskipärast kuidagi õõnsalt. Ka käesolev ei ole erandiks. Võib-olla on põhjuseks see, et autoril tundub puuduvat mingi selge idee, kuhu ta omadega välja tahab jõuda. Kogu aeg käib üks lõputu hüplemine ühe tapetava deemoni või pooljumala juurest järgmise juurde. Nii käib see iga Elricu-raamatu algusest lõpuni, kuid ei ole näha et sündmused sellest eriti edasi areneksid või kogu see asi mingis suunas liiguks. Üksikasjad on küll kirja pandud üpriski köitvalt, aga oleks tore, kui neist ka mingi hoomatav tervik moodustuks.

Teksti loeti eesti keeles

Mart Kont

4.01.2001, kell 21:29

Seda raamatut on vºlja antud kahe erineva pealkirjaga "Sleeping Sorceress" ja "Vanishing Tower". Jºtkub vana vaen kahe nËia Elricu ja Theleb KÕaarna vahel. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese osa teemaks on ("Valge Hundi Saatusest" tuttav) magama nËiutud kaunitar Myshella. Teises osas puutub Elric kokku kerjuste linna Nadsokori valitseja salakavalate plaanidega. Kolmandas osas Ïritab kºttemaksuihast hullunud Theleb KÕaarna maailmat hºvitada, ning suudab sellega Elricut suitsiidiplaanidest loobuma panna ... ¶ldiselt, mida rohkem sarja lËpu poole, seda energilisemaks tervikilikumaks raamatud lºhevad (vºhemalt minu arvates); vºlja arvatud "Revenge of the Rose", mis kronoloogiliselt peaks tulema selle raamatu jºrgi, kuid mis on kËige hiljem kirja pandud. Hea raamat. Soovitan.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Dragofor

18.03.2001, kell 23:20

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Annaliisa

21.05.2001, kell 00:28

Väha head kirjeldused ja suurepäraselt kirjapandud raamat. Kõik kolm lugu olid kaasahaaravad ja köitvad. Tõesti pole tüüpiline raamat peategelasega valgel hobusel kes õnnest ja andestusest pakatab. Elricu enesetapu mõtted panid raamatule plusse juurde. Hakkasin mõtlema kah kas mingis muus raamatus peategelasel on enesetapu mõtteid olnud ja ühe peaaegu ,et leitsingi. Selleks üheks on Amberi Corwin ,"Amberi kroonikatest" Roger Zelazny poolt. Tema ka viienda osa lõpus peaaegu et tegi enesetapu aga Corwinit takastati. Elricust hakkas ausalt kahju ja ta lõpu mõtted olid väga kurvad nimelt see et ta suudaks vaid veidikegi unustada oma valu, tegusid ja teadmisi et ta peab maailma algusest kuni maailma lõpuni kannatama oma kõikides taassündides igavesevõitleja nime all. Ainuke kord mitme raamatu jooksul kus meie albiino kuningas naernud on, oli kui ta kohtas oma teisi taassünde.Seda oli armas lugeda ja tahaks juba järgmisi osasi kätte saada.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

18.09.2001, kell 13:29

Enn Hunt

28.12.2001, kell 13:45

Taavi Kalju aka Ghilderich

2.04.2002, kell 14:13

Selles raamatus võitleb Elric siis oma vihavaenlase Theleb K`aarnaga, kuid jagu tast veel ei saa. Raamat koosneb kolmest osast, ehk siis kolm korda saab Elric Theleb K`aarna peaaegu kätte, kuid on sunnitud siis jällegi taanduma. Theleb K`aarna muutub raamatu käigus aina võimsamaks ja võimsamaks, ning Elricu pääsemised Theleb K`aarna lõksudest üha napimaks ja raskemaks. Tegelikult on kõik raamatu kolm osa nagu ühe vitsaga löödud, arengut pole kuskilt otsast märgata. Sellest ka kolm.

Teksti loeti eesti keeles