"Viis miinus". Sisuliselt polegi tegemist ulmega. Raamatust pärinevad mitmed kuulsad killud. Näiteks see, et "kõik võrdsed, kuid mõned on võrdsemad kui teised" :-)). Ega siin rohkem öelda polegi.
(lühiromaan aastast 1945)
eesti keeles: «Loomade farm»
««Loomingu» Raamatukogu» 1988; nr 11/12
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2002
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2010
On ju tegemist kyll veidi valmivormis teosega, aga päris ulmeväline pole ta kindlasti. Ei olnud ju raamatus kirjeldatu veel oma arengus lõpule jõudnud... see oli alles poole peal. Dystoopia oli oma alguse saanud - aga need viimased viljad ei olnud veel õitsele puhkenud.
Raamat on köitev. Ta on lausa loodud kiirelt haaramiseks. Mul on meeles, kuis seda sai loetud Tallinn-Tartu rongis loksudes, yhel suunal Fazil Iskanderit ja teisel Farmi - kumbatpidi nyyd see käis, seda ei mäleta - aga tunne oli sama. Ja see tunne oli vägev - nagu oleks see olnud mina ise, see lugeja, just see kirjanik, kes nyyd Systeemile ninanipus annab.
See tunne ei tule enam tagasi. Need ajad on möödas - vajunud ajaloo hõlma alla koos farmiga ( on j22nud veel viimased ( kuid need pole enam see). Aga teos ei aegu - sest alati võib juhtuda, et keegi saab võõrdsematest võrdsemaks. Selle eest demokraatia ju meid ei kaitse, meie oleme need, kes teevad oma valiku - valiku, nagu loomadki. nagu kyylikudki. Nagu boamaodki.
Vabadus pole ju veel mingi võlurohi, mis hetkega maailma muudaks. Ka vabadus vajab juhte - ja me ei tea iial ette, milliseks see või teine isik saab, kui tema farmeriks hakkab, kui tema asjade korraldamise enda hooleks võtab. Me peame vaatama, et meile ei saaks osaks vana tööhobuse saatus, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel - aga mille nimel?
Lugedes aga tekkis mõtteid rohkem kui üks. Et mida siis Autor lugejale öelda tahab. Toon välja kolm mõtet:
1. Ühiskond on, sõltumata valitsevast korrast, oma loomu poolest alati inimvaenulik.
2. Sotsialism kui ideoloogia on läbikukkunud.
3. Ükskõik, kas toimub revolutsioon, sõda või mõni parteilis-poliitiline aktsioon, kui inimene usub juhtidesse, saab ta alati haledalt petta.
1. Selle mõtte aluseks on tegelikult ühest raadiosaatest kuuldud Einar Laigna väide, kes kaitses oponentide vastu oma lapsukest, Keskaja Vaimu, öeldes midagi sellist, et ükski ühiskonna kord pole teisest parem, vaid nad kõik on ühtmoodi orjanduslikud, ainult terminid, mida kasutatakse on erinevad. Jah, võib küsida, et mis on Orwellil pistmist Laignaga ja ehk poleks pidanud viimast üldse mainima, aga kuidagi ta mulle lugedes meelde tuli ja vähemalt isiklikult paistis Orwelli jutuga haakuvat.
2. "Loomade farmi" järelsõnas, mis on olemas eestikeelse kaksikväljaande (Tänapäev, 2010) vahel, tunnistab Autor, et oma vaadete poolest on ta sotsialist. Lisaks idee kõikide ühiskonnaliikmete võrdsusest ja mõiste "seltsimees" rohke kasutamine, viitavad, et loo fookuses on sotsialistlik utoopia ja selle rakendamise katse. Niisiis võtsin ma "Loomade farmi" kui Autori isiklikel kogemustel põhinevat hoiatust - Armsad inimesed, hoidke sotsialismist eemale!
3. Raske on inimesel elada poliitiliste muutuste ajal. Hiinlastel on selle kohta hea ütlus, mida ma siinkohal kordama ei hakka. Aga kui inimene usub juhte, siis tal ei olegi muud oodata kui pettasaamist.
Ahjaa, veel, kuna teoses on palju juttu sotsialismist, tekkis mul aegajalt küsimus: aga kuhu jäävad vennad vabamüürlased? Neid nagu polnudki. Või siiski, kes oli see suur valge kult Major, kes õigel ajal ära mõistis surra..
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"