Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Wyrd Sisters

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Õed nõiduses»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
9
6
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (18)
Avo Nappo

Kuivõrd raamat on kohe-kohe kohalikus keeles välja tulemas, siis sisu siinkohal ymber jutustama ei hakka. Vihjeks ainult niipalju, et teos on, nagu Mortgi .. mõnevõrra erinevas stiilis kui sarja kolm esimest osa. Yhtlasi tuleb siin mängu terve uus komplekt vaffaid peategelasi, millega sarja hilisemates osades taaskohtuda on võimalik.

Nimetatud peategelased baseeruvad Pratchetti enda väidetel Shakespeari "Macbethi" kurjade nõidade bandel. Discworldi nõiad on loomulikult märksa lustakamad, sellised eriti asjalikud, iseteadlikud ja kergelt reumaatilised vanatädid.

Hinne "4" peegeldab siinjuures ainult minu personaalse maitse iseärasusi. On terve myriaad inimesi kellele see raamat märksa rohkem meeldib kui minu isiklikud lemmikud. Niiet eemale hoida ei ole sellest osast vähimatki põhjust.
Teksti loeti inglise keeles
Lupus

`Nõidadeseeria` teine ja kõige kehvem raamat. Tundub, et Pratchett oli `Kettamaailma` 5-7 osa kirjutamise ajal mingis krambis (loominguline kriis), kuivõrd need on kogu sarja taset tuntavalt allapoole kiskuvad osad.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ei ole nii hea, kui sarja eelmised osad. Mõnest kohast tuli ennast lausa jõuga läbi närida. Võibolla oli see tõlke viga, ei tea, pole inglise keeles lugenud. Raamat tundub kuidagi väsinud, kuigi nalja saab ikkagi parajalt.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Meeldis tuntavalt rohkem, kui "Sourcery" ja "Equal Rites", kuid "Mort`ist" jääb ta kaugele-kaugele maha. Kahe esimesega ei hakka v6rdlema, sest need on minu jaoks asjad, mida on raske kommenteerida/v6rrelda teistega. On naljakas, isegi väga. Klassikaga on jällegi j6hkralt ringi käidud. Tavaarusaamad on maatasa tehtud. Paraku jääb midagi puudu - minu jaoks oleks k6ik justkui l6petamata, pooleli jäänud. Tykk aega arutlesin, et kas panna sellele raamatule n6rk "viis" v6i siis tugev "4". J6udsin järeldusele, et "neli" temale kyll hea on.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Nalja nagu sai ja vahepeal oli ka huvitav aga ei istunud nagu millegipärast. Vahest seepärast, et polnud ta nagu õige nali (võrreldes esimestega) ega olnud midagi tõsisemat (võrreldes Mortiga) ega olnud ka midagi asjalikku kolmandat (võrreldes raamatu endaga). Nõrgaks jäi minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Õieti paneks küll hindeks 3,5 aga noh... Üldiselt oli käesolev raamat minu arust põnev enamasti vaid siis kui neid nõidasid parasjagu sees polnud, aga see võib olla ka minu isiklik probleem. Seega "Õed nõiduses" meeldis tunduvalt vähem kui "Võlukunsti värv", "Mort" või "Ürgsorts". Ka raamatu pealkiri kõlab tõlkes vägagi tobedalt.

Üldiselt on Pratchett`il kombeks teha viiteid teistele raamatutele, filmidele, lauludele jm. Nii ka seekord: Tundub küll, et siin on viiteid kõigile Shakespeare teostele. Alates "Macbeth"-ist ja "Hamlet"-ist ning lõpetades "Kuningas Henry IV"-ga. Seetõttu võivad mõned kohad arusaamatud (või tobedad) tunduda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles