Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Light Fantastic

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Fantastiline valgus»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
27
12
4
1
0
Keskmine hinne
4.477
Arvustused (44)
Laur Salundi

Mõeldud lugemiseks ennekõike huumorisõpradele, sest milleks muuks ta ikka sobib;). Igapidi samal tasemel, kui esimene osagi ("Võlukunsti värv"), tegelasedki suures osas vanad tuttavad. Sedapuhku siis Rincewindil suure punase tähega tegemist. Muidu kehtib seesama kõik, mis selle "Võlukunsti värvi" puhulgi, st. hullumoodi naljakaid juhtumisi ja igasuguseid huvitavaid kilde. Tõsi küll, vahepeal see hakkas isegi natuke väsitama, kui igas lauses mingi kild oli, aga ikkagi ei vii see hinnet alla. Kindel viis ka sellele osale.
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Üldiseltmeeldis, ent ma ei oska öelda mis mind siin raamatus väsitama hakkas. Kindlasti lugemistväärt raamat, ent kui ma Võlukunsti Värvile 5 panen siis sellele siin 4. Ausalt öeldes ma võib-olla muudan edaspidi oma arvamust, sest mul on veel u 25% raamatust lugemata.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Seda raamatut oli hoopis lõbusam lugeda, kui “Võlukunsti värvi”. Tekst oli sujuvam ning igal leheküljel paar vaimukust. Võrreldes järgmiste romaanidega tundub ka see harjutustööna. Maksimumhinnet ei saa anda, kuna sisu ei köitnud, ootasin vaid kilde. Näiteks “Mort”-is tundsin huvi ka sisu ja tegelaste käekäigu vastu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

"Võlukunsti värviga" samal tasemel. Ka igas lauses mingi tüng. Noh, igatahes ilgelt naljakas ja lõbus. Soovitan kõigil lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

igavavõitu reisikiri, aga kui tõesti mõni täiesti tühi tund juhtub olema, siis, noh, hea küll. raamat, mis näitab, et ka hea tõlkija jaoks - ja Krista Kaera oskustes ei pruugi kahelda - leidub ingliskeelseid lauseid, mida adekvaatselt eesti keelde panna ei õnnestu. et tekib miski ponnistus, mis ei ühildu õieti ja ei ole ka naljakas. samas, kui lause inglise keelde tagasi tõsta, siis saab naljast isegi aru. sisu nagu polekski, teravmeelitsemine kui ainus eesmärk. mitte paha eesmärk ju, aga mulle meeldib Adamsi stiil rohkem - kuigi kohati on võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles
nore

TORE raamat! Nojah, "Sõrmuste Isanda" triloogia just mitte , aga naljad olid tasemel. Tegelaste kohta ütleks, et millegi pärast ei ole keegi maininud vanamehest kangelast , kes oli lahe kuju koos oma kolme parima asjaga siin ilmas. Sellised raamatud teevad tuju pikaks ajaks heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige naljakam ulmekas, mida ma kunagi lugenud olen. Igas lauses on kild ja ka tegelased on ületamatud.Kuna ma lugesin enne "Fantastilist valgust" ja alles pärast seda eelnevat osa, siis tundus esimene osa jamam, teises tehti samu nalju ja arvatavasti peab sellest järeldama, et need kordusid, kuid raamat on sellest hoolimata super hea.Kõige huvitavamad ja absurdsemad tegelased olid Vana hambutu killuviskaja kangelane ja turist Kakslill, kellest naiivsemat tegelast annab otsida ja fantastiliseim asi oli Pagas. Sellist tahaks ka endale.Kindlasti on see raamat väärt 5 punkti ja korduvat lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Sama stiil, samad naljad, peaaegu samad tegelased, aga siiski hea. Minu jaoks raamat, mille ilmumist ootasin, võibolla isegi liiga. Eelmise osaga ("The Colour of Magic") oli latt kõrgele aetud. Selle ületamisega sai "Fantastiline valgus" hakkama, kuid napilt. Siiski endiselt tasemel ja endiselt naljakas. Ainuüksi Pagas & Co on piisav põhjus viie andmiseks ja ega siin rohkem kommenteerida olegi.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Minu meelest tiba vähem naljatihe kui eelmine osa. Ja osad killud kippusid juba liig pikki habemeid kandma.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Varrak ja Krista Kaer võiksid oma energiat küll selle autori peale raiskamata jätta. Minu poolest andku seda Discworldi keegi teine välja, kes niikuinii ulmet ei avalda. Hetkel lükkab aga see kommerts nii mõnegi hea ulmeka ilmumise maakeeles ilmselt kaugemasse tulevikku. Hirmus kahju sellest! Ma ei ole ilma huumorimeeleta inimene, kuid ulmekana ma sellest ei vaimustu, ning huumorina ka kahjuks märkimisväärselt mitte. Äkki aitab see raamat aga hoopis F-sarjal elus püsida? Siis muidugi lasku käia...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kui oleks midagi kritiseerida, siis ainult eestikeelse variandi kujundust. Üldiselt on (olen näinud inglise-,vene-, poola- ja soomekeelseid exemplare) Prattcheti teoste originaalkujundus alles jäetud, see on ju piisavalt vaimukas ja detailitäpne. Eesti oma oli jama. Aga raamat ise on pagana vahva. Segu fantasy ja seikluskirjanduse paroodiast, kuhu ka natuke tõsisemaid terasid lokkava huumori kõrval on mahtunud. Loen kindalsti veel...ja ootan järgesid.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Asi

T6eliselt hea raamat selleks puhuks kui saab villand reaalsest maailmast ja k6igist muudest t6sistest asjadest. Peale raamatu l2bilugemist on hea tuju garanteeritud. Siiski ei maksaks teda lugedes mingit erilist iva v6i m6tet ilmselt otsida. See rikuks lihtsalt 2ra hea raamatu. Terry Pratchett on t6esti yks vaimukamaid kirjanikke, kes siia v2ikese maamuna peale sattunud on.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Sama hea kui esimene osa. Hea kui sellistele raamatutele üldse järgesid tehakse. Tavaliselt on kõik sellised lood lühikesed. Autor pumpab ennast liiga kähku tühjaks, aga mitte TP. Temal paistab olevat vaimukust lausa üleliia.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Tunnistan, et minu meelest see esimese osa tasemeni ei küündinud. Kahjuks. Edaspidi on aga taas taseme tõusu oodata ja veel paremat kui "Võlukunsti värv" oligi, oodata. Aga ka sellel polnud suurt häda midagi. Kommertsi kohta nii palju, et kõik inimesed ei hooligi klassikutest. Sama hästi heidaks mõni ette, et miks kirjastus mõne suure ulmeklassiku asemel ei avalda mõnd fiosoofi, mis kindlasti Eesti rahavast palju rohkem hariks...
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

jätkab kenasti võlukunsti värvi teemat ja taset! hinne neli vaid sellepärast, et vv oli veel kriipsukese etem. hää asi!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Juba parem kui "Võlukunsti värv". Juba toimus selline konkreetsem tegevus, mitte nagu esimeses osas, kus ei olnud sellist keskset sündmustikku. Lõpp oleks võinud olla veel põnevam ja muljetavaldavam.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Kõige täpsemalt on romaani iseloomustanud Must Kass, et igavavõitu reisikiri! Nõustun hinnangu suhtes, kuid hinne on Mustal Kassil liiga leebe...

Minul takerdus lugemine esimesel õhtul 33. leheküljel, siis sai jaks otsa ning ma enam ei suutnud seda puist ja igavat teksti mäluda. Selle 33 lehekülje kohta oli vist ka üks naljakas koht!

Järgmine õhtu püüdsin ma jätkata ning – ennäe imet! – kusagil pärast sajandat lehekülge hakkas lugu juba minema. Mitte et kuidagi eriti heaks oleks läinud, aga lugeda juba võis ning paar korda õnnestus veel laginal naerda.

Ausaltöelda oli ainuke vaimukas koht romaanis see, kui Surm ja tema kambajõmmid bridzhi mängima õppisid... ning Surm veel imestas, et inimesed elavad kõigest 85. aastaseks ja saavad nõnda keerulise mängu selgeks? Ja taas olid Surmaga seotud romaani kõige helgemad kohad!

Kui nüüd mõni Terry Pratchetti fänn arvab, et ma siin oma kahega ilgelt originaalitseda püüan... siis eksib ta rängalt. Lugesin raamatu läbi ning pean oma kohuseks näidata, et Terry Pratchetti antud romaani võib ka teistmoodi suhtuda. Tõttöelda mõtlesin ma isegi lugemisjärgselt kolme panna, sest lõpp oli parem, kuid pisut järgi mõeldes leidsin, et raamat, kus esimese poole lugemine sedavõrd suurt pingutust ja sundust nõuab... selline raamat ei tohi küll üle kahe saada! Lugesin ja ei kahetse, sest olen nüüd ühe jama võrra targem.

Usun, et Eestis on teisigi ulmefänne, kel see pratchettlus korda ei lähe, või ei meeldi. Aga nad kas häbenevad, et on seda saasta näppinud ning seetõttu ei arvusta (nagu on teinud mitmed mu tuttavad «Existerioniga»), või siis on juba nad Terry Pratchetti maha kandnud ja käivad ta loomingust kauge kaarega mööda.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jääb ühineda - kui teil on tuju paha ja aeg vaja surnuks lüüa, on TP garanteeritult hea valik. Sisust pole midagi rääkida, polegi seal sellist. On suhteliselt lahe lugemine, mõni koht on ka tõeliselt hea, ent kogumuljes on tegemist vana idee uuesti läbi mälumisega.
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Meenub, et olen ka seda teost lugenud, ainult et sisu ei tule enam meelde... alles teisi kommentaare lugedes hakkas midagi aimuma. Seda tulekski võtta iseloomulikunaseda sorti kirjandusele - loed, naerad ja unustad. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Nagu näha, on Pratchett otsustanud eelmises osas tekkinud kaose käsile võtta ja moodustada sellest teose, millel on olemas algus, keskpaik ja lõpp. Kiiduväärt.

Muud lisaväärtust võrreldes Color Of Magicuga justkui ei tuvastanud. Kildude tihedus lehekülje kohta on pisut langenud, aga see ei tule asjale kahjuks. Kokkuvõttes isegi parem kui eelmine osa. Neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Nagu juba eespool mainitud, on Fantstilisel Valgusel rohkem selgroogu ja läbivat teemat. Paroodiline kosmoseturismi reisikiri ei luitu , vaid muutub isegi paremaks tänu mõningaile uutele tegelastele (oma õige füüsilise kesta omandanud raamatukoguhoidja ning elukutse kammitsais mõõganaine Herrera). Kulus ära paar aastat tagasi esmakordselt loetud raamatuga taastutvust teha... Mõjus täitsa uudselt tänu mittekummist mälule.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Tegelased on viite väärt.(p.s eriti SURM)Killud viivad naeru pärast koomasse!Midagi jäi siiski puudu!Sisust vist.Lugemist ei kahetse oli suurepärane aga tean et tal on paremaid teoseid olemas ja ka sellepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

BAASis ja sf-listis kirjutatu põhjal lootsin "Fantastilist valgust" olevat veelgi parem kui oli seda Pratcheti esimene Kettamaailma raamat, "Võlukunsti värv". Aga osutus, et tegemist on üsna samatasemeliste teostega, kuigi "Fantastiline valgus" oli pisut värvikam ning karaktereid oli käsitletud sügavamalt.Päris viite ma ei paneks, ootan ikka veel seda Pratchetti tippteost, mida ma käest panna kuidagi ei suuda. Seni tuleb leppida viis kahe miinusega :)
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Olin kunagi pealkirjad segamini ajanud ja lükanud siia "Võlukunsti värvi" arvustuse.Pratchett nagu ikka ... suurejooneline ja ütleks, et varane. Isegi Pratchett on aja jooksul paremaks läinud! ;)Selgusetuks jäi lõpp ... minu arust on Rincewindil loits ka hilisemates raamatutes peas olnud, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles