Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Astrid Lindgren ·

Mio, min Mio

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Mio, mu Mio»
Tallinn «Kupar» 1993

Hinne
Hindajaid
8
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)
Laur Salundi

Hea lugu, kuigi kohati natuke lapsik, aga soovitaks kõigile fantaasiafännidele. Igal juhul positiivse nähtusena on siit puudu umbes pooltuhat lehekülge looduskirjeldusi ja muud säherdust vahtu. Seetõttu asi ka ei veni.

Film oli ka hea. Teate ju küll seda ETV-d külastanud "visuaalselt efektset pildirida" (ei mäleta, kes sedasi ütles, aga hästi kõlas sinder), mis suhteliselt hästi raamatu sisu edasi andis, mitte nii nagu enamasti nonde Hollywoodist (või kelle voodi see nüüd oligi) pärit filmidega juhtub. Nii et kõik lapsemeelsed seda buugikest lugema ja kui võimalust on siis ka filmi vaatama. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Minu arust parem kui "Röövlitütar Ronja". Oli igatepidi huvitav lugeda. Vaimustas just sellega kuidas neid pimeduse tegelasi sinna sisse oli pannud. Mõnus muinasjutt, kuid vaid üks ai mulle ei meeldinud sellel oli liiga hea lõpp kahjuks. Kuid jah see ongi nagu rohkem lastele mõeldud siis see vast nii olema pidigi. Huvitav oli sellegi poolest. Aeg ajalt lapsik kuid siiski. Üks suur pluss veel juurde nimelt siin ei olnud kasutatud mütoloogiat. Siin näitas kirjanik tõelist leidlikkust üles.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Lindgren on parim lastekirjanik. Raamat oli huvitav ja põnev. Film oli ka hea. Eriti jäi meelde paanimuusika.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nukker alatoon oli sel lool minu meelest... Kõik oli liiga ilu, et tõsi olla, tegelased peaaegu viimse võimaluseni stiliriseeritud. Jäi kripeldama kahtlus, et järgmisel hetkel pärast viimase lehekülje viimast sõna ärkab poiss sellesama räämas linna vettinud pargi kõdunenud pingil üles, läheb koju ja saab kere peale, sest on paar tundi hiljaks jäänud... Minu meelest oli Ronja raudselt parem oma võimsa optimismi ja huumoriga. Käesolev sarnaneb pigem Lõvisüdamete loole, kuid selles oli see muinasjutumaa vastupanu anastajatele paremini kirja pandud IMHO.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

"Lõvisüdamed" ja "Mio" on minu silmis suhteliselt lähedased raamatud. Mitte et neil sisus midagi ühist oleks, kuid seesama nukker alatoon läbi kogu raamatu.... Riiulis on ta igatahes olemas ja leiab korduvat ülelugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Selle buugiga läks sedapidi, et k6igepealt juhtusin ma raamatut vene keeli lugema, siis filmi nägema ja alles siis t6lgiti ta maakeelde. Mis siin ikka rääkida, meeldis hästi. Just selle eelpoolminit stiliseerituse pärast eriti. Eks ma vist ise kipun kah olema pisut kahtlev ja ajuti melanhoolne, kyllap sellepärast asi peale läkski. Igas keeles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Taivo Rist

Keskmine hinne on kõrge. Näib, et rahvale meeldib. Ju ma siis pole rahvas, aga minule ei meeldinud. Juba poisina ei meeldinud.

See on pesuehtne kit$, 10-aastastele mõeldud kit$i musternäide. Atsil on õigus: nii võinuks Bo Vilhelm pargipingil istudes mõelda. Ja stiilipuhtus on ainus põhjus, miks ma üht ei pane. Olen ennegi ainuüksi stiilsuse eest hinnet tõstnud.

Head on äärmiselt head ja halvad äärmiselt halvad. Mingeid üleminekuvariante pole. Õnn on täielik ja õnnetus samuti.

Mio läheb Katot tapma ilma ainsagi sõjariistata, ilma mingi väljaõppeta, ühe abilisega, kes on samasugune kui ta ise. Vist isegi paljajalu, kui pilte vaadata. Nad ei tea, kus Kato on, kuidas ta välja näeb ja kuidas teda leida; nad teavad, et mingi relv peaks olema, aga kust seda saada, nad ei tea. Kilplaste legend.

Oletagem näiteks, et kaks poissi Iraagis võtavad pähe: tapame Saddam Husseini ära! Missugune on võimalus, et see õnnestub?

Arvasin, et üks asi on ideaalsest kit$ist puudu. Mõned head tegelased saavad surma. Aga ei saa. Kõik ärkavad jälle ellu. Lugu on absoluutselt, viimase võimaluseni ebausutav ja just see on tema väärtus.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kui ma kunagi selle raamatu näppude vahele sain, siis üsna pea võisid kõik näha, et riiulil on üks järjekordne kapsas -- hea Lindgreni raamat nagu ikka. Mio pani kaasa elama, kuid juba siis - väikse poisipõnnina -tundus mulle tundus et Lindgren oli oma utoopilise õnneliku lõpuga üle pingutanud. Samas on tegemist kõige kurvema jutuga, mida Lindgrenilt lugenud olen. 4 Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Ka üks minu lemmikutest. Olen eluaeg muinasjutuarmastaja olnud ja jään selleks alati. Selles loos köidab mind tegelaste puhtus ja siirus - see on midagi, mis tänapäeva maailmast, ka laste keskelt nukra kiirusega kadumas on. Loodan siiralt, et veel mitmed põlvkonnad suudavad seda samamoodi nautida ja ei lähe "sina-lased-ja-mina-lasen-vastu-nii-et-veri-lendab" teed, nagu paljudes ka lastele mõeldud raamatutes ja eriti TVs näha võib.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles