Võrratu raamat!
Kuigi soovitada ei julge. Siin BAASis on korduvalt ja erinevatele raamatutele ette heidetud, et nad on sünged, painavad, verised ja jälgid. See raamat on samuti seda... ja hea on. Õudusromaan ju! Tõesti ei maksa oma lemmikuid matta vanale indiaani kalmistule, kui nad ellu ärkavad pole nad enam päris need endised meie lemmikud.
Õuduskirjanduse austajal soovitan kindlasti läbi lugeda, ülejäänud võivad seda omal vastutusel proovida.
Romaanist on ka tore samanimeline film tehtud. Film oli tõeline kassapomm: vähese rahaga ning vähetuntud rezhisöör, aga sai linastusaasta tõeliseks finantssentsatsiooniks. Filmi peamine väärtus on see, et romaan pole oma ilgusest kinolinal vabanenud, nagu seda tavaliselt Stephen Kingi tekstide ekraniseerimisel juhtub. Filmile tehti ka järg, aga selle võib kindlasti vaatamata jätta – see järg suudab vaid vihastada.
Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.
Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.
Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.
Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.
“Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema.
Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King.
Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates).
Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
