Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Silverberg ·

Earth`s Other Shadow

(kogumik aastast 1973)

eesti keeles: «Maa teine vari»
Tallinn «Eesti Raamat» 1994

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
12
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (21)
Raul Sulbi

Minu meelest äärmiselt tugev novellikogu. Eranditult kõik lood on väga head. Eriti sageli selliste kogumike otsa just ei satu. Jutukogu lood on tüüpiliselt Silverbergile sügavalt sotsiaalsed ning autoril on õnnestund, hoolimata valitud libedast sotsiaaalse ulme teest, kõik lood elegantselt lõpule viia. See kogumik on parim näide sellest, kui sügav (ja seejuures nauditav) võib olla tänapäeva ulmekirjandus. Parimad on «Kui puud näitavad hambaid», «Varjatud võimetest» ja «Armunud Ishmael».
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ei arva nii hästi kui eelkõneleja, aga vähemalt kolm novelli olid tõesti head - ''Näha nähtamatut'', ''Kui puud näitavad hambaid'' ja siis see, kus ekstrasensid nõidusevaenulikule planeedile enda vaoshoidmist õppima saadetakse. Harlan Ellisoniga kahasse kirjutatud lood olid seevastu minu meelest pehmelt öeldes kummalised. Raamat väärib igal juhul lugemist, olles minu teada küll ainuke lääne ulmeautori tervikuna eesti keelde ümberpandud novellikogu. Kui ma ainult ei eksi. Lisaks võib veel mainida, et 'Näha nähtamatut' on Silverbergi üks tuntumaid lugusid üldse, isegi üks 'Twilight Zone'i' nimelise telesarja episood oli selle põhjal vändatud ja eesti keeleski on siin kogus juba jutu kolmas tõlge (teised: Krista Kaer 'Täheajas' ja keegi tõlkimisest ja keeletest mitte midagi teadev idioot mingis kahtlases brozhüüris). Ilma naljata hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raamatu hinne on neli. Seletan. Lugesin seda kõigepealt originaalis, polnud paha jutukogu, aga et olin ennemgi Silverbergi (minu meelest üks paremaid ulmekirjanikke) lugenud, siis vaimustusest kah ei hõisanud. Selline tavaline jutukogu, mõned vanemad lood, ports uusi, mõni tugevam, mõni kehvem. Minu meelest oleks tasunud see raamat siis eesti keeles täies mahus välja anda kui meile oleks talle maakeeles kõrvale panna veel paar Silverbergi kogu... Aga nii on see lihtsalt mingi juhuslik valik, mille ilmumise põhimotiiv oli see, et omal ajal müüdi seda siin rublikute eest ning nii on see igas raamatukogus kättesaadav. Tõtt öelda on siinsel territooriumil rublade eest veel üsna mitut ulmekat müüdud: kas need kõik tuleb eesti keelde tõlkida! Kogus on ka üks üsna naljaks viga - jutu "Kärbsed" kaasautoriks on märgitud Harlan Ellison. Tegelikult ilmus see jutt Ellisoni koostatud antoloogias "Dangerous Visions" (1967), seetõttu oli originaalis jutu copyrighti taga ka Ellisoni nimi, et raamatus oli ka üks Harlan Ellisoniga koos kirjutatud lugu, siis ilmselt arvasid kohalikud mõttetargad, et ka see lugu on kahasse tehtud. Jään endiselt ühes oma arvustuses välja öeldud mõtte juurde, et kuuajalise otsimise järel kohalikes suuremates raamatukogudes, oleks leitud materjali põhjal võinud koostada hulga esinduslikuma Robert Silverbergi jutukogu. Niisiis on see neli realiseerimata võimaluse eest. Vaidleks pisut ka tõlkijaga, aga olgu....
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Killu

Hmm, armas jutukogu... Kenasti kokkusobivad novellid. Mõned eriti head, kaasakiskuvad, kohati iroonilised (hmm, Silverberg ei ole ju alati irooniline..) Eesti keelst varianti pole näinud, ei oska midagi tõlke kohta ütelda. Sattusin kunagi ühe eestikeelse Silverbergi peale, see oli vaba ümberjutusus. Enam seda viga ei korda :) Aga Silverberg ise on hea :)
Teksti loeti inglise keeles
Antti Asi

Ei oskagi nagu eelkõnelejatega nõustuda või mitte nõustuda. Novellikoguna oli ta üllatavalt hea.Esimene kord lugedes oli ta tiba imelik aga teine kord juba parem ja kolmandal korral hakkas peris maitsema.Eesti keeles ei tulegi esimese korraga meelde ühtegi raamatut kus oleks ühelt autorilt nönna palju novelle.Pigem on olnud autoreid siit ja sealt.Novellid ise tundusid olema üks siit valdkonnast ja teine sealt,ei tekkinud sellist kordamise tunned nagu paljude jutukogudega on,et loed ja loed ja juba neljandat lugu lugedes tuleb uni peale,sest kõigis neis mingi sell kihutab miski ruumilaevaga ringi ja muud ei teegi.Selle poole pealt peaks ehk koostajatele pai tegema.Aga nojah,paksem oleks ta võinud küll olla ... Ühe õhtuga loeb ju sellise buki läbi ... Aga jah, mida rohkem loed seda armsamaks saab,enda lemmik on "Kui puud näitavad hambaid".
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Pole kahjuks Silverbergist rohkem midagi lugenud kuid sellest jutukogust piisas, et edaspidi selle autori teoseid kõhklemata lugema asuda. Väga tugevad ja kõik täiesti erilised lood. Soovitan soojalt kõigile.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ebaühtlase tasemega asi. Paar suht head lugu ("How It Was..." põhiliselt) ja samas kõrval pooltooreid, lihtsalt hea idee vormistamisena tunduvaid jutukesi ("Something Wild Is Loose" või "To the Dark Star").
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Midagi on selles ameerika sotsiaalses ulmel sellist, mis päris lõpunu pähe ei istu ja pärale ei jõua. Olen selle jutukogu üle palju mõelnud, iseäranis selle üle, mis takistab "viit" panemast. Antud RS-i kogu puhul on selleks ilmselt liigne üledramatiseeritus. Tähendab, see dramaatika mind miskipärast ei mõjuta - on liiga sunnitud ja pingutatud. RS oskab küll hästi õhkkonda ja meeleolu luua, seda küll. Kuid meie lainepikkused on liialt erinevad. "Hidden Talent" ja " To See the Invisible Man" on jäänud selle kogumike lemmikuiks. Sea on hea raamat, arvan aga loodan, et RS-l on paremaid.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Ainuüksi "Varjatud võimetest" ja "Näha nähtamatut" on piisavalt head, et 5 panna. Igatahes tekkis mul huvi ka teiste Silverbergi teoste järgi, mis iseenesest on ju positiivne :)
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Suurepärane kogumik. Eriti nendele, kel omal ajal originaal rublade eest ostmata jäi, on see igati vajalik asi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Silverbergil on midagi põhimõttelist puudu, et ta mulle jäägitult meeldiks. Tal on väga tugevaid ja mõjuvaid tekste, ent üldmulje kipub kuidagi... ei oskagi öelda omadussõna, mis oleks tabav, aga mitte ülekohtune. Kuidagi... jõuetud on ta tekstid. Head küll...

Igatahes on tegu väärt koguga, mis näitab autorit võimeka ja mitmekülgse ulmekirjanikuna. Naljakas muidugi, et igaühele meeldivad eri jutud - minu lemmik on "Something Wild..." ;-) - võiks isegi öelda "vana hea SF", viletsaim tundus "Past went away", mis pani lehti keerama - maitse asi muidugi.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Hea kogumik ja nagu kogumike puhul ikka on ka siin nii häid kui ka mitte nii häid lugusid. Kaks parimat on aga "Varjatud võimed" ja "Näha nähtamatut". Kuna tüki aja jooksul pärast selle eestindamist mingit muud valimikku Silverbergilt ei ilmunud jäi see tema ainukeseks kogumikuks. Seetõttu oleks võinud midagi paremat tõlkeks valida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles