Taiesti normaalne raamat, pole midagi oelda. Mulle meeldis eriti Kingi humoori- kas stiil.Ka tegevus ei olnud paeris tava- pa"rane. Soovitan soojalt.
(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Raamatukogupolitseinik»
Tallinn «Kupar» 1995
Olen kitsarinnaline - seksiteema läks üle hea maitse piiri.
Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.
Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.
Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.
Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"