Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Secret Window, Secret Garden

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Salaaken, salaaed»
Tallinn «Kupar» 1996

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
8
4
1
0
Keskmine hinne
4.136
Arvustused (22)
Laur Salundi

Stephen Kingi parim raamat eesti keeles vähemalt minu meelest. Hea idee ja hea teostus ja muidu selline mõnusalt pingeline raamat. Ainuke nõrk koht oli lõpus, kus peategelane püüdis naisel kruvisid kinni keerata, aga see oli ka nii lühike episood et ei jõudnud üldmuljet rikkuda. Ei olnud midagi üleliigset mis oleks hakanud tüütama. Tundub et vanemaks saades on Kingil ka natuke tõsisemaid mõtteid pähe tulnud. Antud juhul pole tegemist tema vanemate teoste laadi mõttetute retsimislugudega (nt. Carrie vms), vaid korraliku, võiks isegi öelda filosoofilise teosega.Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Võiks soovitada isegi filoloogidele *grin*. Kõik mõtlemisvõimelised inimesed peaks selle ikka läbi lugema kui võimalik on.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Puust

Paeris lahe lugu, ei olnud ku"ll hirmsat tagaajamist ega tapmist, aga hea siiski. Lo~pp vajus toesti 30neks sekundiks aera, aga see polnud koige hullem. Igal juhul hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Lahja kokteil ``kummaliste lugude`` tüüpvõtetest. Hoolimata keskmisest mahust tundub sisu häbemata väheks jäävat. Justnagu alla 800 lehekülje pikkuse asja puhul ei vaevuks King sellele aega kulutama. Kindlasti ei ole tegu Kingi parima eesti keeles ilmutatud asjaga, nii Raamatukogupolitseiskii kui ´hiilgus/surmahotell´ käivad kõrge kaarega üle. Lihtsalt selline ilma suurema mõtteta etüüd. Ning taaskord ei ole kirjaniku poolt ilus absoluutselt iga kui viimast tegelast ebameeldivaks teha. Romaanikese läbilugemise järel tundub loomulikuna esimesele vastutulijale piki lonti visutada. Pingete maandamise mõttes või nii. Aga on see normaalne?
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Lugesin selle siis eile läbi. Kaks tundi võttis aega, seega häbematult vähe. Raamat oli minu arvamust mööda ääretult hea, kuna sisaldas just parajal hulgal psühholoogiat, oli põnev. Kurb aga, et lõpplahendus poole raamatu peal selgeks sai (tundus, et olen midagi sellist juba varem lugenud). Raamatu enda vigadeks olid meeletud poolitatud sõnad, mis ometigi ühel real, kirjavead, tobe font. Tundus, nagu keegi oleks ta põlve otsas valmis vorpinud ja samal kujul kirjastusse visanud, kus see läbi vaatamata tuhandeks koopiaks vorbiti. Raamatul ei olnud ka ilmumise aastat (või ma lihtsalt ei leidnud seda?). Ühesõnaga, minu ükskõik milline referaat oli kah paremini vormistatud ja kujundatud. Tekst aga oli vabalt viit väärt.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Vaat see oli ikka tõeline psühhopõnevik. Täiesti ootamatu lõpp sobis raamatule paremini kui sokk saapasse.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Huvitav, miks seda kirjanikku õuduskirjanikuks nimetatakse? Lihtsalt ei ole jube!!! Pigem tüütu, tavaline, igavavõitu jne. Selle teose puhul on vähemalt üks asi, mis mulle rohkem meeldis: nimelt psühholoogiline taust. See oli suhteliselt korralikult kujutatud. Muidu? Lugeda ju võis, selline pärastlõunane ajaviide, aga suurem asi polnud. Häiris eelkõige see skemaatilisus, millega neid tegelasi kujutatud on.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Raamat lõppes kuidagi kiirelt otsa. Üldiselt väga hea teos aga mitte tema parimaid teoseid. See lugu võiks olla õpetuseks kõigile südametunnistusega inimestele.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Õudus? Õudus?!? Kaugel sellest.

(Hiljem) Lugesin veel korra läbi. Ja millalgi pärast seda veel ühe korra. Tegelikult hakkas see raamat mulle lausa meeldima. :) Kruvide keeramine meeldis kah, see oli 100% kingilik.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Keskmine King. Peategelasel on väga ilus isiksuse lõhestumine. Taas üks laiatarbepsühholoogia pruukimise näide. Aga tõlge on VILETS. Võib-olla poleks vigagi, kuid jääb mulje, nagu oleks läinud trükki esimene toorvariant ilma igasuguse korrektuuri ja läbilugemiseta. Umbes nii, et ah, anname kähku ühe Kingi välja, mida rutem valmis saab, seda parem, kvaliteet pole tähtis.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Mäng psühholoogia peal. Hea, väga hea. Tõlke üle ei oska viriseda, kui raamatuid loen, siis keelt ega teksti eriti ei märkagi. Tekst voolab iseenesest minust läbi ning tekitab pilte. See, kus mingit sõna on poolitatud või trükivead ei oma seejuures mingit tähtsust.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Olgu jääv meile mina, ja olgu neid vaid yks ja ainus. Huvitav mäng isiku syymepiinade realiseerumise teemadel - kuigi liialt ehk ebatavalise poole peale kalduv.Probleem on aga kena - kuidas to~estada midagi, mis ammune ja ununenud... kas on yldse ko~ike vo~imalik to~estada, kuigi seda ehk vajagi oleks? Kingi madalam klass sellegipoolest.-
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Ega alati ei kuku kõige paremini välja. Kuigi Kingi puhul halvasti arvatavasti ka mitte :)´Tundub, et Kingile on lood kirjanikest ikka südamelähedased.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Kahjuks olen näinud filmi Fightclub. Sisuliselt on kõik sama. Üksik peategelane kahestub ja saab sellest alles lõpus aru. Meeldis Kingi võrdlus pissimise ja mõtlemise vahel. "Mõlemad on vajalikud tegevused, mida saab küll edasi lükata, aga mitte lõpmatuseni."
Epiloogi lisamine oli ülearune IMHO. Kui lugeja saab juba 20 lk. enne raamatu lõppu teada, kes see Shooter on, siis pole ju vaja enam sellele mingeid tobedaid sõrmejälgede-jutukesi ja tagantjärele oletusi.
Ja see ülearune vintide keeramine ka ei sobinud kuidagi. Oleks võinud paari-kolme lausega anda vihjet, et midagi tontlikku ("läbipaistvat" nagu ütles tapetu Tom) ikkagi oli.

Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Tauno Laarmann

Kirjavigadega ei oma mingit tähtsust, kui jutt tõeliselt hea on. Minu arvates üks paremaid eesti keelde tõlgitud Kingidest.
Teksti loeti eesti keeles
Kalju Maapoeg

ammu loetud, tuleb tunnistada. väga ammu. hinne viis tuleb seetõttu, et see vist oli üldse esimene king, mida lugesin.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Parem kui sama kirjastuse üllitatud "Raamatukogupolitsenik" , mis oli sellega võrreldes täielik käkk. Minu meelest päris huvitava ülesehitusega põnev romaan. Kuni päris lõpuni tundus, et tegu polegi ulmega, vaid realistliku õudusromaaniga, ent viiimastel lehekülgedel keerati fantastiline vint peale.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles