Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Firestarter

(romaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1980; juuli – august [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tulesüütaja»
Tallinn «Ersen» 1998 (Menukirjanike Sari)

Hinne
Hindajaid
7
10
5
1
1
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (24)
Jüri Kallas

Teine Kuninga romaan, mis ma läbi lugesin.

Kordab mõneti romaani «The Dead Zone».

Sisu:
Kunagi tehti paranormaalseid katseid mingite tudengitega, vaat siis ühel sellisel paaril sünnib tütar, kes suudab pilguga asju süüdata. Tütar kasvab... kasvab ka eriteenistuste huvi säherduse toreda relva vastu. Isa paneb tütrega jooksu... ning romaani sisuks ongi see põgenemine...

Häiris just kahtlustav suhtumine riiki ja tema asutuste tegutsemisse ning see plakatlik suhtumine eriteenistuste huvisse uute relvade avastamisel. Loomulikult on see nii, aga ma ei usu ka et romaanis näidatud tee õige oleks... ütleks nii, et moosine paranoia. Iseäranis paranoidne oli Komitee (nii nimetati seda vene tõlkes), eriorganisatsioon, mis tegeles kõige selle piiripealse ja ülisalajasega. Samas on selle Komiteega seotud ka romaani võimsamad leheküljed: mulle avaldas tohutut muljet see Komitee poolt saadetud indiaanlasest killer.

Lugeda tasub, aga mitte esmajärjekorras.
Teksti loeti vene ja inglise keeles
Zurgutt

Minu arvates oleks võinud see kapsas poole õhem olla. Pisut rohkem actioni ja vähem olukirjeldusi. Selles mõttes meeldis mulle Carrie rohkem - põletati ikka pool linna maha mõne üksiku maja asemel :) Firestarteri talent jällegi tundus Carrie omast veidi selgepiirilisem ja usutavam. Aga tundub jah, et kõige rohkem mängiti selles raamatus ameeriklaste jälitamis(jälgimis)foobia peale. Vilets neli.
Teksti loeti inglise keeles
pan Wasniewski

Liiga palju igavat loba. Plika oli küll kihvt tulesüütaja, kuid Rainbird täiesti mage. Ootasin raamatult ja Kingi Stephenilt rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Jentson

Olen kunagi ammu selle raamatu järgi tehtud filmi näinud. Tundus,et film ja raamat olid suhteliselt samaväärsed, kuigi raamat toob paremini esile tegelaste mõttemaailma. Igatahes tasus lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Meenutas Carrie`t, see kisub minu silmis kohe hinnet alla. Oli küll päris põhjalikult kirjutatud, aga kuidagi kahvatu, King peaks ju õuduskirjanik olema ?
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Pole paha! Kuigi, nagu Kingil kombeks, on siingi palju laiatarbepsühholoogiat ja lisaks sellele ka üht-teist päris jubedat psühholoogide kohta. Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole - kõike, mis raamatus kirjas, ei tasu uskuda. Uriseda on ainult eestikeelse tõlke kohta. Teate küll - kus Charlie ronib treppi mööda, komistab karu otsa ja veereb alla. Originaalis kisab ta selle koha peal:"Daddy! Daddy! Ted! Ted!", mis eestikeelses variandis näeb välja: "Issi! Issi! Karu! Karu!" Selle tõlke adekvaatsust ma usun siis, kui keegi näitab mulle väikelast, kes tõesti kaisumõmmi frustratsioonihetkel karuks nimetab. Aga üldiselt on Kingi kohutavalt raske tõlkida, nii et ei ole häda midagi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Tore, et isand King antud teema lõpuks üpris huvitavalt lahti on kirjutanud (vrdl "Carrie"; aga ka W. Hohlbeini "Tüdruk Atlantisest", kus mingi merepõhjast leitud naine hävingut külvas). Sisustas meeldivalt 6 hommikupoolset tundi.

Aga muidu on see 4 pisikese miinusega, nimelt lasti aur minu meelest liialt vara välja. Teisiti öeldes, liiga palju auru läks kogu ümbritseva kujutamisele. Ootasin tõega, et tüdruk rohkem hävingut külvab; see sobinuks ka Kingi stiiliga paremini. Sellegipoolest -- igati kobe raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Carrie mantlipärija püromaanide reas. Vahe vaid selles, et kui Carriel olid ikka isiklikud põhjused leeke levitada, siis väike Charlie pidi vanemate kunagise mõtlematu sammu eest maksma. Kõlab küll õpetlaslikult tüütult, aga üleloomulikud võimed peaksid avaldumisega senikaua ootama, kuni nende omanik oskab neid teadlikult (mitte) kasutada. Ausalt. Kuigi... mõnigi kirjanik jääks siis leivast ilma.;)
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Täitsa tore elamus. Kohati oli mulli ajamist küll rohkem kui tarvis, aga põnevust jätkus lõpuni. Küsimärgi tekitas lõpu poole välja ilmunud mees, kelle kohta King järjepidevalt ütles midagi sellist: mees kes ei olnud raamatukogu hoidja. Ilukirjanduslik nõks, mis paraku ei tahtnud jutu olemusega sobida. Muidu oli ikkagi täitsa OK. Surmahotell ei olnudki nii põnev.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Sellele 4jale paneks veel miinuse taha. Seega kokkuvõtlikult: loetav, kuid kindlalt mitte Kingi parim looming
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kui mingiks seisuks läheb, siis King pillub oma õudusi lausa pangega välja, muidu selline kena ja lihtne põnevik.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Korralik ajaviiteromaan - bussi, lennukisse, randa, ent ülivõrdeid siiski kasutada ei saa. Kubiseb ebausutavustest, mille eesmärk peategelasi pea kohal rippuva surma eest eest päästa. Siiski tasub tähelepanu juhtida Kingi oskusele kirjeldada pikalt ja põhjalikult inimese füüsilisi ja vaimseied kannatusi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Head on selle raamatu juures palju-Kingi kohta sümpaatsed tegelased, kelle käekäigule võib tõesti kaasa elada, suurepärased action-stseenid-need kaks pürokineesi suuremat kasutamist nimelt... Ent see ülisalajane eksperiment on täielik kitš ja kisub hinde alla. Pea sama halb, kui kirjutada hullust teadlasest üksildases mägilossis, kes kavatseb maailma vallutada...
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Jälle üks raamat, mis kubiseb klisheedest ja on minimaalselt orginaalne. Salajane valitsusorganisatsioon, hull palgamõrvar, eriliste võimetega tüdruk, keda kõik taga ajavad, vandenõuteooriad jne. jne. Üldiselt üsna loetav kraam, kui midagi targemat teha pole. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Esiteks on minu meelest raamat hästi konstrueeritud - ühest küljest jah, tegemist on põgenemise looga. Kuid sinna liini vahele on väga seostatult kombineeritud jälitajate lugu ning kogu see krempel, mis juhtus varem ja mis annab selguse selle suhtes, mis toimub praegu.

Teiseks tahuks on küsimus paranormaalsetest nähtustest ja valitsuse püüdest neid omavaid inimesi avastada, luua, ära kasutada. Võime seda nimetada paranoiaks, see võib mitte meeldida, kuid King arendab ilmselt äärmuseni teatavat joont ameeriklastes, mis vaistlikult umbusaldab ja vastandab end kõigele, mis on seotud föderaalvalitsusega. Ilmselt võiks natuke mõtteainet anda ka see kui palju on USA-s igat sorti agentuure...

Kolmandaks ei tasu end hetkekski lasta eksitada arvamusest, et teadus peaks kuidagi inimesi sisemiselt paremaks muutma. Teadus ei garanteeri inimese moraalsust ja headust. Ja igasuguse võimuga kaasneb selle kuritarvitamine.

Üks vahvamaid stseene raamatust oli see, kui Poe agent pandi mõttejõul magama. Ja kui hiljem keegi tema kuuldes kasutas sõna magama, oli mehel hoobilt pilt taskus.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kaasarvustaja Silver Sära on kirjutanud: "Korralik ajaviiteromaan - bussi, lennukisse, randa..." Ma lisan sellele ebameeldivate kohtade loetelule veel rongi. Nimelt käisin 1993. aastal "kapsaussiga" (nooremad inimesed teadku, et seda nime kandsid tolllased Ungari päritolu linnalähirongid, mis algselt olid rohelised) Tartust Tõraverre tööle ja täitsin sõiduaega just raamatupoodi müügile tulnud "Firestarteri" lugemisega.
 
Ja selleks sobis raamat väga hästi. Piisavalt oli põnevust, jutt jooksis nagu sellel autoril ikka, ning ei esinenud mingit nõmedat õudust.
 
Aga igasugu pahade eriteenistuste sissetoomise eest läheb pall hindest maha.
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles