Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 1: Sädelevad uksed

(antoloogia aastast 2002)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
7
4
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (12)
Indrek Hargla

Pikemalt analüüsima siinkohal ei hakka, piirdun vaid mõne isikliku muljega. Kõigepealt muidugi seda, et taolise antoloogia koostamine ja kirjastamine on ainult kiiduväärt ettevõtmine. Valitud autorite ja juttude lõikes on kõigil kindlasti omad eelistused. Ise kannan positiivse poole peale tutvuse säärase huvitava autori nagu Eric Browniga. Ka McDonald veenis veelkord, et võib väga mõtterikkalt kirjutada. Russo ja Goldini jutud on selline õlgukehitamapanev reaulme. Reynolds võiks olla üsna huvitav, kui talle tegelased rohkem korda läheks. No ja Swanwick paraku negatiivne elamus (aga ega ma temalt muud midagi oodanudki). Eesti omad tegijad mingit pommi sinna kogumikku lõppu ei tekita... Koondhinne võib muidugi kujuneda väga erinevatest teguritest. Antud juhul lihtsalt märgib üldist huvi, põnevust ja pinget. "Viie" jaoks on neli teksti (pooled seega) ikka liiga nõrgad.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Arvestades saatesõnas lubatud SF-i kitsamas mõttes, võib üldiselt siiski rahule jääda. Tehnikavaenuliku ja -kartliku inimesena ootasin halvemat. McDonaldi ja Reynoldsi lood tekitasid küll tugevat tõrget, ent Brown ja Goldin kompenseerisid. Mida arvata tehtud valiku ülevaatlikkuse või esinduslikkuse kohta, mina ei tea. Küllap saaks angloameeriklastest ja mõnest Eesti autorist kokku panna kümneid ja sadu erinevaid kogumikke, mistõttu annab "Täheaeg" kindlasti parema ülevaate Sulbi maitsest kui angloameerika ulme hetkeseisust. See pole etteheide, sest kellegi maitse järgi ju see koostada tuleb. Kui paar maitseotsustust aga kokku jooksevad, võib üldiselt rahule jääda.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üldiselt raha mahavisatuks ei loe, sest tõlgitud jutud olid kõik - erinevalt eelarvustajate öeldust - minuarust vähemasti loetavad ja nende reastamine "meeldis/eimeeldi" skaalal on maitse küsimus. Loomulikult annavad Rauli koostatud kogud ühtlasi ka detailse ülevaate ta maitsest, aga viimase vastu pole mul suuremat midagi ;-)

Parim aga oleks nüüd muidugi, kui neid Täheaegu hakkakski tulema nii paar tükki aastas...
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Esiteks tuleb muidugi nentida, et antoloogia mõte on õige ja ilus. Kui pole kahtlust, et ulmekirjanduse romaaniklassika ja jooksvad müügihitid nii või teisiti varem või hiljem eesti keelde jõuavad, siis lühiproosa osas pole sellist perspektiivi küll kuskilt otsast näha ja iga sammu sellel teel tuleb põhimõtteliselt tervitada.

Mis käesoleva antoloogia vaagimisel esmalt silma torkab on asjaolu, et koostamisel on toimetaja mõelnud rohkem iseendale kui potentsiaalsele lugejale. Juhul kui koostaja maitse korreleerub hästi lugejate üldosa maitsega, pole sellest katki midagi. Paraku on antud juhul tegu väga iseäralike eelistustega. Lisaks heidaks toimetajale ette vähest lugemust. Lugemus ei pruugi olla, kuid enamasti on eduka antologiseerimise tähtsaks eelduseks ning antud juhul on vähene kogemus lubanud antoloogiasse mitu teksti, mis ei kirjanduslikult ega zhanrisiseselt endast midagi ei kujuta. Resultaadina jätab raamat võrdlemisi suvalise mulje, teatud ühtlus on hoomatav vaid lugude stilistikas.

Niisiis, laad, mis eesti lugejale peale eeldatakse minevat on "tehnitsistlik löömakas", mille stiilipuhtaimaks kehastuseks on "Spirey ja kuninganna". Ilmselt on kahe esimese loo valiku taga soov lugeja jalust maha rabada, Russo ja Goldini võib juba nimetatud vähese lugemuse arvele kirjutada. Eesti lugude puhul on peetud tähtsamaks ambitsioone ja pretensioone kui võimeid nende realiseerimiseks ja korralikku lõpptulemust. Lõppkokkuvõttes on raamatu lugemine väsitav ja mingit erilist rahuldust, mis vaeva kompenseeriks, ei tule.

Saatesõna on pointless ja autoritutvustused kannatavad väljendi "võrratu" väärkasutuse all. Mis puutub allusioonidesse 90ndate alul episoodiliselt ilmunud ulmeajakirjaga "Täheaeg", siis jäägu need juba koostaja südametunnistusele.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et käesolevas antoloogias sisalduv "moodne" ulmekirjandus ei ole päris see, mida eesti lugejal esimeses järjekorras vaja oleks. Vähe on kasu rahvaülikooli juhuslikult valitud loengutest kui põhikool on pooleli jäänud. Tunduvalt olulisem kui moodsaimate trendidega tutvumine, on ajaproovile vastu pidanud klassikaliste tekstide tundmine, millele hilisem ulmekirjandus suurel määral toetub. Sest mis on klassikast mööndusteta loetav tänasel päeval, on seda tõenäoliselt ka lähitulevikus, erinevalt suuremast osast eelmise viisaastaku Nebula nominantidest. Aga muidugi on selliste lugude väljapeilimine ja nendest mõtestatud valiku teostamine pisut raskem kui juhuslikult loetud lugude reastamine meeldivuse järjekorras. Loodan antoloogiasarja jätkumisele, seda küll tunduvalt läbimõeldumal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Olles tutvunud raamatu sisuga, tundub sõna "täheaeg" kasutamine raamatu pealkirjas sulaselge mõnitamisena. Raamatus oli kaks head juttu - Brown`i ja McDonald`i omad. Ülejäänust pooled olid loetavad, teised mitte. Muidu aga kirjutan kahe käega alla Andri Riidi arvustusele.

Päris mahavistatuks ma ka sellele raamatule kulunud aega ei loeks. Brown`i ja McDonald`i lood panid autorite teisi tekste otsima, samuti tean mida edaspidi vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tase oli tõesti ebaühtlane. Kolm tipp-lugu ja ülejäänud enam-vähem loetavad. Silmaringi võib ju selline kogumik avardada, kuid erilist lugemiselamust see küll ei paku. Ei tea küll milles asi, kuid loodan, et järgmine "Täheaeg" on natuke parem.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lubati moodsat ulmet. Ainuke moodne ja hea välismaine lugu on "Hulpivad koerad". "Kuid sõdurina - oma maa eest" on keskpärane, aga aastakümneid vana. Ülejäänu on küll moodne, aga põhk. Sellest tõdemusest tuleneb ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Ei jah, mis moodsat ulmet siin ikka. Tänavaslängis öeldakse sellise asja kohta "lödi jobistamine", mis siis peab tähendama tasapaksu uimast keskmiselt mälutavat toodet, ilma eriliste hiilgemomentideta, aga ka ilma suuremate ämbriteta. Ma tõstaks siiski esile kahte juttu, Michael Swanwicki kogumikule nime andnud "Sädelevaid uksi" ja Ian McDonaldi "Hulpivaid koeri". Need kaks seisid ülejäänud keskpärasusest haisevast hunnikust kõvasti kõrgemal, isegi niipalju et ma leian "kolme" olevat paras hinne. Päris algajatele soovitus: kui te tahate alustada ulmelugemist ja seda just miskist kogumikust, siis vältige käesolevat, alustage ikka klassikalistest "Lilled Algernonile", või kui vene ulme meelepärasem on, "Diogenese laternast". Kui aga on soov sellel sajandil ilmunud ulmekogumikega lähemat tutvust teha, siis pöörake pilgud alustuseks Skarabeuse suvekogumike poole, "Aphra" näituseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles