(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Jääalasi», Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)
Kahtlase päritoluga orjapoiss Alv satub pärast seda, kui barbarid tema kodulinna maatasa teevad, teenistusse seppmeister Mylio juurde, kes näeb temaski eeldusi Põhjamaade kuulsa, peaaegu nõidusena mõjuva sepakunsti viljelemiseks. Aga kas Mylio on ikka lihtsalt hea päästja või on tal mingid oma eesmärgid...?
Nii läheb lahti saaga, mis keskendub arhailise maailma inimeste võitlusele pealetungiva Jääga. Ja mõistagi selgub sündmuste edenedes, et peategelase jaoks on saatus ette näinud midagi enamat kui lihtsurelikule.
Huvitav on see, et Rohan on tüüpilise väljamõeldud fantaasiamaailma asemel paigutanud tegevuse kindlalt meie enda kodusele planeedile Maa ja selle ka mingil määral dateerinud. Raamatu lõpus olevad lisad, mis selles osas mingit kahtlust ei jäta, on iseenesest ka päris huvitav lugemine, kuigi arvatavasti on (populaar)teaduse huvisid siiski kohati ilukirjanduse omadele allutatud.
Elof, varem tuntud ka Alv`ina, areneb ja kasvab teose jooksul ning mitte ainult füüsiliselt. Samas selgub aga tasapisi ka Seppmeistri tõeline loomus (ja nõrkus). Olgugi et too ei olnud just kõige heatahtlikum, sai just tänu temale leidlapsest Alvist sepp nimega Elof. (Lõpus oli Elof`i põhivastaseks siiski haletsusväärselt armetu tegelane.)
"Kriidijälgede saladuse" mõttele ei saanudki hästi pihta; suht mõttetu ja ebavajalik oli teine. Tarbetu ballast.
Palju asju jääb sarjadele kohaselt lahtiseks. Tegelikult on Maailma Talve sarjas kaks triloogiat ja lisades teeb autor reklaami järgmistele raamatutele. Ei meeldinud eriti ka see, et anti juba raamatu algusest liiga palju otsesõnaliselt teada tegelaste edasise saatuse kohta. Või oli see hoopis osav müügistrateegia, et ostetaks ka järgmisi osasid.
Paratamatult tõmbasin paralleele ka Tolkieni loominguga: Veidi tolkienilik nii meeleolult kui detailidelt: Alvi käevõru meenutab väga toda võlusõrmust; mõõga sepistamine; võlujõu sepistamine esemetesse, mida kasutatakse kurjasti. Olgugi, et neid tunnuseid leidub ka paljudes teistes fantasy-raamatutes.
See-eest ei saa väita, et vend ei ole midagi "Kalevalast" üle võtnud. Tegelikult on sealt suhteliselt palju maha kirjutatud - "laenatud" on sellised tegelased nagu Ilmarinen, Louhi ja Tapio (rahvas) + veel viited tegevustikus.
Vead: 37--2, 50-14, 52-19, 131-7, 171--2, 202-3, 276-10, 308--5, 327-7, 333-18
Kuiv6rd kohe alguses on öeldud, et tegu on tihedalt seotud triloogia esimese osaga, siis ei heidaks ma talle sugugi ette tema paljude otste lahti jätmist. Pigem syydistan ma kirjanikku kyyndimatuses oma maailma terviklikuna hoidmisel, sest niipea, kui jutt läks millelegi olulisele, saime teada, et "see osa kroonikates kajastamist ei leia" ja edasi läks jällegi äkshn, mis tegeles tagajärgede likvideerimisega ning jättis p6hjused lihtlabaselt selgitamata. Tea` ehk tuleb neist asjust veel järgmistes osades juttu.
Teine segav moment oli isand kirjutaja järjekindluse puudumine. Kurat, kui on selgelt välja öeldud, et kogu jämm käib maa peal ja mitte teab mis kaua aega tagasi jäädagu m6islikuse ja väikesegi usutavuse piiridesse. Minu pahameele p6hjuseks on - usute v6i mitte - lohed. No mis kuradi lohed? Mis kuradi jää sigitised? Kui ma sellele kysimusele järgnevate osade jooksul vastust ei saa, muutun ma ysna kurjaks. Vaimolendid vaimolenditeks, sellel teemal ei kraaksuks, tegelikult v6iks isegi öelda, et see osa on tal k6ige 6nnestunum.
Nyyd siis veel natuke geograafiast. Ma ei lugenud kyll otse välja, kuid minu arusaamist mööda on tegevus pyytud paigutada Põhja-Ameerika looderannikule. Paraku ei ole see mitte k6ige 6nnestunum koht. See peaks vähemalt kaardi järgi olema kusagil Põhaj Kanadas. T6epoolest seal on olemas mägedena vajalik Rannikuahelik AGA seal ei ole vajalikku aktiivset tektoonikat, see o npisut l6una pool. Tunduvalt paremini oleks sobinud Kesk-Ameerika, kuid seal jääb jällegi ekvaator ebasobivalt lähedale.
S6naga- ehkki raamatus on loogikavigu on tegemist suht tänuväärse lugemisega ´ja tegelikult ma ei kahtle, et ka järgnevad osad läbi loen - olenemata sellest, kas neid maakeeli ilmutatakse v6i ei. Väga tugev "rahuldav".
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
