Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Kadunud robot

(kogumik aastast 1965)

eesti keeles: ««Loomingu» Raamatukogu» 1965; nr.47/48 [osaliselt]

Sarjad:
Sisukord:
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
20
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.87
Arvustused (23)

See jutukogu on Asimovi üks õnnestunumaid. 9-s loos millest 6 on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogu vahendusel ning üks (''Robbie'') lisaks veel teises klassikalises kogus ''Lilled Algernonile'' jut(l)ustab kirjanik stiilselt ja veenvalt robotipsühholoogiast, unustamata sealjuures muidugi serveerida oma kolme robootika seadust. Hea meelelahutus sõna otseses mõttes. Loetakse mingis mõttes ka Asimovi robotiromaanidega kokku kuuluvaks, ehkki see on nüüd üsna suva küsimus. Lugemisjärjekorda sättima ei pea. Kahest eesti keelde tõlkimata loost on tugevam "The Evitable Conflict", "Catch That Rabbit" on ysna stampne Donovan-Powelli pala.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt Asimovi parim jutukogu. Kogus on esindatud parem osa ta 40ndail kirjutatud klassikalistest robotilugudest. Lugemist hõlbustavad ka juttude vahele kirjutatud tekstid robopsühholoog Susan Calvini ja noorukese reporteri vestlusest. Kuigi neis lugudes tänapäeva seisukohast vaadatuna midagi erilist pole, ei tohi siiski unustada aega, mil jutud kirjutati ja kontseptsioon välja töötati. Olles veidi aega järele mõelnud, nõustun väitega, et raamat tuleks eesti keeles uuesti ja korralikult välja anda. Kõik lood ja vahekommentaarid. Klassika ikkagi ju.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin alguses eesti keeles ilmunud jutukogu. Pealkirjaks oli "Kadunud robot", siis veel juttu "Robbie" antoloogias "Lilled Algernonile". Hiljem sattus kätte ingliskeelne "romaan" ning mulje paranes tohutult, ütleks, et hinne tõusis neli miinuselt viis plussile. Vot! Mis teeb siis heaks selle ingliskeelse variandi? Eelkõige raamlugu: mingi reporteri nn. intervjuu Susan Calviniga. Vestluse põhjuseks on korporatsiooni "US Robots & Mechanical Men" 50s ja Susan Calvini 75s juubel. Ning siis Susan Calvin avabki 9 juhtumi kaudu firma ajalugu ning robootika arengut. Huvitav on veel see, et raamlugu annab sageli mõtetele pisut teise suuna kui jutu puänt. Kiitus ka Ain Raitviirule tõlke eest: lugedes hiljem puuduvaid osasid originaalis, ei tekkinud mul mingeid tõrkeid, millised enamjaolt tekivad kui lugeda mingit jututsüklit erinevates keeltes. PS: Eestikeelses kogus on jutud pisut teises järjekorras kui originaalis.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Väga nauditav jutukogu. Inimeste ''emotsionaalset loogikat'' vastandatakse robotite ''raudsele loogikale'', mis allub kindlatele reeglitele, mis on välja mõeldud inimeste poolt.
Teksti loeti inglise keeles

Erakordselt hea. Esmaavastaja värsked jäljed puhtal lumel. Kui palju võimalusi annavad ainult kolm seadust, kui oled Isaac Asimov.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimovi robotilugudel on ainult üks viga - neis hinnatakse pisut valesti tehnoloogilise progressi kiirust. Pole siiski mõeldav, et 21. sajandi jooksul tähtedevaheliste lendudeni jõutakse. Asimovi tegelastel on iga nurga peal muidugi suureks abiks robotid, kuid ka nende tootmiseks vajaliku tehnoloogilise komplitseerituse taseme saavutamine võtab kõvasti rohkem aega (raamatu järgi peaksid nad praegu valmis olema juba). Tegelikult on see minu praegune jutt rohkem norimine, sest mainitud jutukogu on tõesti meeletult hea - kogu nende ülesehitusest ja äärmiselt elegantsest süsteemist, millel juttude ideed baseeruvad, õhkub tõelist meisterlikkust, Asimov ON super!
Teksti loeti inglise keeles

Kakskümmend aastat tagasi panin  mõtlematult "viie". Tegelikult hindasin siis kogumikku I, Robot. Nagu mitmed arvustajad on märkinud, teeb kovumikust tõelise pärli raamjutustus, mida Loomingu Raamatukogus polnud. Ning kaks ärajäetud jutttu hindele kah positiivselt ei mõju.Sellest hoolimata jättis kümneaastasele poisile vapustava mulje, kuigi too veel kõigest aru ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Võiks arvata, et kui kunagi hakatakse tõesti roboteid tootma, siis need kolm seadust võiksid neil ju tõesti olla!?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga head robotijutud. Kõik jutuelemendid on hästi kokkusobitatud,ei teki tunnet, et autori väljamõeldis võiks olla ebareaalne. Ühesõnaga,kõik väga veenev. Seetõttu ka 5.
Teksti loeti eesti keeles

Asimov oma tuntud headuses - detektiivzhanri ja ulme sulamis. Kogumik üks lapsepõlve suurimaid lemmikuid ja kui hiljem selle ingliskeelse koos boonuslugudega läbi lugesin, läks tõepoolest veelgi etemaks. Vot robotipsühholoogiat Asimov tunneb. Aga saaks ta ka inimpsühholoogiast sama hästi aru! Õnneks on kõik kogumiku lood sellises võtmes, kus tegelaskujusid eriti arendama ei peagi ja autor omi vajakajäämisi ei saa demonstreerida. Ja ammu aeg kogumiku uustrükk välja anda, see LR exemplar on juba tõeline rariteet!
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Pisut naljakas on lugeda neid tänaseks juba rohkem kui 50 aastat tagasi kirjutatud robotijutte, kus lahatakse hoolega kolme robootika seadusest tulenevaid keerukaid juhtumeid. Naljakas on just see, kuidas Asimov teaduse-tehnika arengut sel momendil tulevikku ekstrapoleerinud on. Tehisintellekti valmistamine nagu pole mingi probleem, kuid kusagil kosmosejaamas on inimestel kaasas riiulitäied raamatuid, matemaatikud tegelevad kogu aeg paber-pliiats käes mingite hirmsate võrranditega ning superajule (st. superarvutile) söödetakse infot sisse lehthaaval ning selleks kulub terve päev... Kuid päris mõnus oli neid lookesi lugeda. Kirjaniku loodud tulevikumaailmas kehtivad omad seadused ja see ei loe, et eneseteadvusega roboteid-arvuteid nagu siiamaani kuskil näha pole.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutukogu, polegi rohkem öelda.

Veelkord aga kordaks üle, et Asimov ei ole visionäär. Tema "robot" on mõnegi koha pealt homunkulus, sest kümneminutine mõttetöö peaks ju andma tulemuse, et arvutile võib ju seesama robot andmeid elektronkujule viia, niisamuti kui salvestada, väiksemad (ja odavamad) robotajud võiksid juhtida kõike kuni pesumasinateni jne. Aga omal ajal olin lugedes rõngas.

Teksti loeti eesti keeles

TO: kuits. Robootika kolm põhiseadust ei võeta kunagi kasutusele, sest tootjatel ei ole mingit kohustust seda teha. Valitsus võiks need kehtestada, sundides need kõigile tootjatele peale, aga see tuleks kõne alla ainult siis, kui areng oleks silmapilkne - mõne aastaga jõutakse eikusagilt positroonilise ajuni (mis on kah muidugi täielik mõttetus).
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik. Ütleks isegi, et Asimovi parim. Lugesin seda kunagi tatikana inglise keeles. See oli mu esimene raamat inglise keeles, ning läks ikka tükk pusimist, ennem kui läbi sain. Nüüd sattusid need paljundatud lehed mulle poolkogemata kätte. Hakkasin nostalgiast tiivustatuna õhinaga lugema, ning ei pidanud pettuma. Sama vana feeling tuli uuesti meelde kui 10. aastat tagasi lugedes. Ka jutud tulid väga eredalt taas meelde. Muuseas Asimovil on väga hästi õnnestunud ka raamjutustus. Tavaliselt suhtun ma raamjutustustesse väga skeptiliselt, aga Asimovil on õnnestunud sellega tõesti hästi jutud kokku liita. Samuti annab see juttudele juurde midagi erilist, mida sa muidu ei tabaks. Kokkuvõttes väga hea kogumik. Lugege!
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Minu esimene Asimov üldse - kunagi varateismelisena eestikeelset varianti lugedes. Tänu sellele jäi meelde ka Asimov kui ulmekirjanik. Meeldis. Isegi väga. Usun ka millegipärast, et ta on pannud paika teatavad standardid, mida robotitest kirjutades kasutatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik häid ja väga häid jutte, mis jätsid hea mulje kümmekond aastat tagasi ning veel parema teistkordsel lugemisel, koos nn Asimovi universumi üldpilti sobitamisega.

Kuigi kogumik käsitleb läbi kõikide lugude robootika seadusi, siis mind isiklikult need jutud nende seaduste toimimises ei veennud. Olen kindel, et nö "kuri" tehisintellekt põhjendaks "Matrixis" või "Hyperionis" kirjeldatud inimkonna ahistamise kenasti ära ega satuks robootika seadustega vastuollu. See-eest "heale" tehisintellektile pole robootika seadusi vajagi, sest kõrgem intellekt saab niisamagi aru, et lihtsalt pole loogiline hävitada endast erinevaid eluvorme.

P.S. Nojah, kuu aega peale arvustuse kirjutamist vaatasin lõpuks ära Asimovi "ainetel" tehtud "I, Robot"-i. Kuigi seal raamatuga suurt seost polnud, oli sisse toodud just nimelt see "kurja" tehisintellekti käsitlus robootika seadustest. Ju siis stsenaristil tekkisid samad mõtted, mis minulgi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles