Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Tants tulle

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
1
6
7
5
1
Keskmine hinne
3.05
Arvustused (20)

Lühemate lugudega siinmail juba (üsnagi mitmesugust) kuulsust kogunud Berg on nüüd lõppude-lõpuks millegi suuremani jõudnud. Kui suur see saavutus nüüd on, see on muidugi igatahes iseküsimus...

Sisu: Üks suur kosmoselaev on vastu taevast lennanud (muidugi mitte sõna otseses mõttes), palju asjast järel pole (kui mitte tükke arvestada), aga tuleb välja et keegi on juhtumisi pääsenud. Lähedal on Gorgonea-nimeline planeet ja ilmselt on päästealused sinna potsatanud. Neid saadetakse otsima grupp seltsimehi eriüksusest. Ülesanne ei ole lihtne, kuna planeedil elutsevad ohtlikud elukad (ämblikteod jms.) ja veel ohtlikumad elanikud (Salajase Tule kummardajad jne.). Läheb mürgliks.

Üldiselt tuleb tunnistada, et midagi eriti omapärast loost ei leia. Vahvad mehed jalutavad ringi, otsivad mida vaja, kõmmutavad kui vaja... üsnagi tüüpiline ajaviitekirjandus. Selleteemalisi raamatuid ja filme on vist rohkem kui taevas tähti (üle kuue;))...

Häiris mõnevõrra ka keelekasutus. Tõsised mehed ohtlikus paigas riskivad elu ja tervisega, aga pea igas lõigus muigavad millegipärast...

Samas ei taha ka väga kehvasti hinnata, olgugi et on tüüpiline, aga Bergi kohta paistab (eriti tema viimaseid X-faile ja kirjeldusekogumeid meenutades) üsnagi hea saavutus olevat... olgugi pisut puine. Käib miinusega neli küll sellele üllitisele.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt võttes on esimeses arvustuses kõik ära öeldud. Omalt poolt lisaksin ainult seda,et tore on see, kui kohalikud midagi kirjutavad ja leidub kirjastusi, kes selle ka avaldavad. Kriitikat selle raamatu kohta on tehtud ka ajahlehes (enam ei mäleta, kes ja millises) aga kirjanikule jõudu.Panen hindeks nelja ja jään huviga järgmist raamatut ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani kohta saab öelda pisut paremini kui tavapärase "Eesti autori kohta päris hea".

Andsin selle lugeda ühele oma sõbrale, kes pole küll eriline ulmefänn, aga raamatuid ikka loeb. Kui pärast küsisin, kas ta teab, et autor on eestlane, tabas tüüpi ikka paras hämming. Minu jaoks on see taseme märk. Tubli!

Teksti loeti eesti keeles

Andrus Laansalu kirjutab «Arteris» selle romaani kohta nõnda:

«Lew R. Bergi põhiline probleem on sügavalt tehniline. Tema lauseehituse skemaatilisus ja kohmakus tapab ära iga tegelase ja iga sündmuse. Kõik, mis meile antakse, on kuhi kriipsujukusid ja nooled, mis näitavad: sõdurid läksid sinnapoole, ilmusid ämblikteod, kaevake siin etc. Selline võiks hädapärast olla romaani algkavand. Kõigil tegelastel on ühesugune iseloom, nad räägivad ühte keelt ja käituvad ühesuguse skeemi kohaselt.

Puuduvad igasugused inimlikud iseärasused. ««Tähekuninganna» kapten oli kogenud astronaut, alluvad usaldasid teda piiritult ja kuuletusid talle igas olukorras.» «/…/Remar suundus meditsiiniosakonda, leides siit eest oma salga arsti, noore saleda leekivpunaste juustega naise. Liibuv kombinesoon rõhutas naise veetlevat figuuri /…/.» Me ju teame neid tegelasi - tahtejõulise lõuaga kapten ja ideaalsete rindadega kaunitar. Nad rändavad raamatust raamatusse ja nende teed tähistab igavus ja nüristav ülekordusefekt.

Oleks hea, kui Berg tabaks selle raamatu pealt ära, et tegelastele tuleb ennekõike anda isikupära ja inimlikke veidrusi, et tööskeemi kirjapanemine annab sama vähe kirjandust kui elektriskeemi visand valgust. Ja et koolikirjandi keeles ei saa romaani kirjutada. Siis võiks järgmine raamat ehk parem saada.»

Ilmselt on see ainus kord, kui ma Andrus Laansaluga nõus olen. Sada protsenti. Samuti tundus, et Bergi kui ulmeautori edasist arengut arvestades on just kõige konstruktiivsem, kui ma seda Laansalu kriitikat lihtsalt levitan ja ise oma emotsionaalse sõnavalinguga välja ei tulegi.Ehk on Berg seda juba lugenud või satub see tekst talle kunagi tulevikus silme ette ja pakub veidi mõtlemisainet.

Halvimast hindest päästis (aimate juba ilmselt isegi, mis) kurb fakt, et on ka hullemat ilmunud...

Teksti loeti eesti keeles

Kui unustaks õige need blasterid ja tähelaevad ja planeedid ja kosmosed ning igasugused tulirelvad? Ja koliks hoopis kuhugi suvalisse fantasy-maailma, kus ei pea kirjeldama igasugu rauast kolu? Berg oskab välja mõelda süzhee aga edasi takerdub ta liialt tehnikasse - willardi lugudes iseäranis - ning hakkab komistama. Rasked kahurid ja muud tuldsülgavad asjad ainult segavad Bergi, planeedid ja täheleaved samuti. Soovitaks, et unustaks selle tarbetu butafooria hoopis ära ja laseks oma lugudel toimuda seal, kus saab keskenduda olulisele.

"Tants tulle" ei ole muud kui harilik fantasy quest, milles isegi üsna eba-sf`likud tulekummardajad ja ämblikteod. Ja ei ole sugugi paha mõte lasta kangelastesalgal vangisattunud printsessi koletiste käest päästa. Ei ole paha mõte. Aga see pidev paugutamine ja plahvatamine seal ümber ja mingid liikuvad aparaadid ja lendavad laevad võinuks hädapärast asendada lendava vaibaga. Ja pauku tulnuks ka vähem teha. Mõõk on palju üllam ja rüütellikum relv.

Ühesõnaga, tehnika segab Bergi. Ja pole oluline kui palju kirjanik seda ise tunneb või sellest huvitub - lugejat huvitab ainult see, et oleks huvitav. Kui saaks elimineerida segavad elemendid, ehk siis oleks tulemus parem? Kaks meest, naine, kaks mõõka ja inimsööjalohe? Mis saab kui pole raadiosidet ega Suure Toruga Kuulipildujat?

Tegelased... Peategelane Remar on korralike ja positiivsete vaadetaga. Ent siiski jääb ta igavaks ja mõttetuks tüübiks. On kasutu lugeda raamatut, kus kangelasel pole ühetgi moraalset probleemi - vähemalt arvestatavat - ta lihtsalt läheb ja annab tuld. Nii et selle romaani puhul ei saa meeldejäävatest tegelastest rääkida.

Bergi meetod on see, et kui ta mõne tekstis esineva asja, elemendi, inimese, suhte või vaate kohta midagi teab, siis paneb ta selle sealsamas kohe ka ilusti kirja. Et oleks asjast selge pilt. Aga ei peaks panema. Kohe mitte üldse ei peaks panema. Näiteks see koht, kus Remar mõtiskles jälestusega poliitikutest. See suhtumine peab lugejani jõudma mitte autoripoolse otselausega vaid tegelase kõnest, teotsemisest, muudest mõtetest. Sama käib ka konflikti kohta loo alguses, et kas minna päästma või mitte... Ja üldse kõik vähegi huvipakkuvad stseenid on niimoodi kastreeritud.

Veelkord - loos on palju põnevaid ja häid kohti; nii tegelaste omavahelises suhestatuses kui seiklustes. Aga nad lahenevad nii, et autor pole neist kogu potentsiaali välja pigistanud. Lugeja peab ise mõtlema, et mis küll kõik võinuks saada või juhtuda. Bergi puudus ka selles, et ta arvab, et pinget saab luua ainult actioni või põmmutamisega. Minu meelest on see suur viga. Lahingu tulemus ei saa olla põnev.

Ma pole ise kunagi ühtegi tulirelva käes hoidnud ega pauku teinud nii et ei tea, mis tunne see täpselt on. Ja Bergi raamatust ka seda teada ei saa. Relva kasutatakse siin umbes hoolimatult ja igapäevaselt nagu taskurätikuid. Et kui see oleks rõhutatult selline autoripoolne suhtumine, siis küll aga praegu tuleneb see rohkem sellest, et pole olukordi korralikult läbitunnetatud.

Ma oleks väga tahtnud seda romaani kõrgemalt hinnata ja rääkida positiivsest. Paraku - romaani hinne on "kaks" - ükskõik millises taustsüsteemis vaadata. Kuidagi ei punnita rohkem välja. Hinne on karm aga minu meelest igati õiglane. On süzhee, on tegelaste prototüübid, on lakkamatu sõdimine. Pole üllatusi...aga elus on igal inimesel mingid varjatud ja salajased kavatsused.

Berg on saavutanud korraliku tehnilise kirjaoskuse - ta suudab pikema süzhee välja kirjutada, hoida tempot ja teab, et romaan peab koosnema sündmusest. Need on väga olulised omadused ja neid tuleb ka kahtlemata edasipidi rakendada. Aga veel väga mitmed kirjanduse olulised elemendid on puudu.

Teksti loeti eesti keeles

See on keskpärast meelelahutust pakkuv raamat. Kuigi see ei ole eriti originaalne, on ta omajagu põnev. Hindeks panen ma 3, kusjuures ei ole nii, et 3 arvestades eestlaste ulmekirjanduse taset või võrreldes Lew R. Bergi varasema loominguga. Koolipoisi hinde panen ma seepärast, et romaan pole ei täielik ebaõnnestumine ega ka õnestumine. Hoolimata oma mõningasest põnevusest jääb tekst tõepoolest ehk liiga puiseks. Samuti on see maailm, kus tegevus toimub natuke liialt plakatlik. Ei teki tunnet, et tegemist on päriselt mingi ohtliku kohaga — selles mõttes võiks autor lugeda ja uurida Harrisoni "Surmailma" lugusid. Seal tehakse lugejale päris üheselt selgeks, et tegevuspaik pole mingi sanatoorium. Umbes taolist mõju oleks võinud ka see raamat avaldada, kui autor oleks selle mõtte potentsiaali rohkem ära kasutanud. Ma loodan tõsimeeli, et Bergi järgmine romaan on tükk maad huvitavam ja köitvam. Tundub, et autor peaks olema selleks võimeline.
Teksti loeti eesti keeles

Säärast raamatut võiks lugeda ladusalt võõrkeeles, kui keelt eriti ei oska. Ei teki tüli, et lugeda niigi raske ja tegelased jahuvad lehekülgede kaupa mingit filosoofiat millest mõhkugi aru ei saa. Kõik on lihtne kärts-põmm ja sõnaraamatust abi ei pea otsima. Emakeelse teose kohta jääb vähe lahjaks, kuid igav ta ei olnud. Paiguti meeldis väga, fantaasiat inimesel on.
Teksti loeti eesti keeles

Bergil tulevad need tapmise ja tagaajamise jutud paremini välja, kui tegevus toimub keskkonnas, mida ta hästi tunneb.
Teksti loeti eesti keeles

tarzan m-klassi planeedil gorgonea! ainus vahe, et superheerost asendab kangelaslik väeüksus. süzhee on primitiivsevõitu. romaanis on selgelt head ja pahad. ja pahad - loomulikult - ei ole inimesed, ei ole valgest rassist, ei ole kristlased, või siis on vähemasti inimsööjad. naised on romaanis põhiliselt selleks, et kangelane (kangelased) neid saaksid pidevalt päästa. keeleliselt jäi - muuhulgas - meelde, et pea reeglipäraselt (ca üle lehekülje) on püüdlikult üritatud varieerida tegusõnu, nagu "märkis", "lausus", "ütles". eks tee seda ju teisedki autorid, aga ei meenu küll, et üheski teises raamatus oleks see nõnda häirivalt mõjunud. lugeda võib (tegevus voolab päris kenasti!), aga minul tekkis küll üsna mitu korda küsimus: milleks ma oma aega raiskan?
Teksti loeti eesti keeles

Väga sirgjooneline ja puine teos. Raamatu tegevus ei pakkunud absoluutselt mingeid üllatusi. Kõik laabub plaanipäraselt - piu-pau-pahh, jookseme sinna, laseme teda. Ka tegelased olid väga skemaatilised, neil puudus liha luudelt. Nad küll üritasid igal võimalikult ja võimatul juhul kildu rebida, aga see kukkus enamasti üsna mannetult välja. Madina kirjutamine kukub küll Bergil hästi välja, aga hea raamatu kirjutamiseks on vaja natuke rohkemat kui paljas madin.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst on ladus, sündmustik lineaarne ja vähest tausta omav, kuigi alul käib läbi väike eliidi sõimamine & halvustamine.
"Ooperit" siin pole, liialt otsekohene.
Tõmbasin hinde alla, sest jõudsin Veskimehe "Operatsioon Ogaline Päike" läbitud. Vahepeal tundus, et peaks neid võrdselt hindama, kuid lõpuks otsustasin siiski keerukamat OOP`i tõsisemalt võtta - vaid mõtete, mitte teostuse eest. "Tants tulle" jutustuslik teostus on tegelikult parem.
Lõpp oli väga ootamatult sirgjooneliselt õnnelik. Väga imelik, minu arunatukese järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Andsin ka selle raamatu sõbrale lugeda ja pärast saime kõvasti naerda. Kõige hullem see tõesti polnud, kuid palju puudu ei jäänud. Üsna juhm kirjatükk.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on lahe vahel lugeda mõnda raamatut, kus on märulifilmide põhitunnused, mis juba varem ära mainiti. Tants Tulle pole minu arust mingi ajaraisk. Ja ebaõnnestunud pole see ka, minu arust. Selline on lihtsalt Bergi stiil! Karmid mehed blasteritega päästmas kauneid neidiseid. Kurat küll! Igal kirjanikul on oma stiil ja see on siis Bergi oma. Ja see, et kangelasel pole ühtegi probleemi! Ütlen ausalt, see, et kõigi raamatute juures on kangelasel probleemid, hakkab juba täiega närvidele käima! Minu arust on mõtetu, see kui mingi tegelinski vahib jutus tundide kaupa mingit kivi, jõuab siis endas selgusele ja läheb annab pahadele tappa. Bergi loos on samamoodi aga seal jääb lihtsalt kivi vahtimine ära. Ja mida ta oleks pidanud lisama? Et Remar lõi dessantrühma ülemana mingi ema koos lapsega maha ja nüüd vaevab see tema südant ning lõpuks jõuab ta endas selgusele, pärast mitmeid lehekülgi mõtetut teksti. Vabandust väga, aga mida see jutule juurde annab?

Kuid eks sellelgi ole vigu. Ükski raamat pole vigadeta. Alguses ei ole eriti huvitav, kuid see on õneks vaid mõned leheküljed. Alguses mõtlesin ma üldse, et see on jälle mõni selline lugu, kus kangelane on üks õudselt ennasttäis tüüp, tuleb bossi tuppa, hüppab tema diivanil ja, saanud ülesande kätte, sülgab bossile näkku ja ütleb midagi vaimukat, mille peale kõik naeravad. Ning seda peetakse õigeks, sest tema on ju see bad boyst kangelane, kes päästab jälle maailma ja võib selle tõttu kõike teha. Kuid õnneks nii ei läinud.

Naised olid raamatus tõesti hädised. Ei suutnud midagi ära teha, peale muidugi selle, et lasid meestel end päästa. Nagu mõnes rüütlijutus. Aga millegipärast just see inimestele meeldib. Huvitav küll miks? Viie saab ta kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Viit kätte ei saa, aga tugeva nelja küll. Selline hea meelelahutuslik lugemine, kus tegevust järkub ja ei pea ennast vaevama tegelaste lehekülgi kestvate sisekaemuste ja ümbritseva keskkonna, paraku jällegi lehekülgi kestvate, kirjeldustega. Ja plussiks muidugi sf taust. Öökima ajab see täna poelettidel laiutav fantasy rohkus. Mis siiski natuke häiris oli õigekeele kohatine väänamine: igihaljas õieti vs õigesti jms... Eelnevat kokku võttes: kuigi tegu pole erilise šedöövriga, võib lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi liiga lihtsakoeline ja ettearvatav lugu. Kogu sündmustik voolas nagu muuseas mööda, jätmata mingit jälge ei lugejasse ega tegelaskonda. Paugutamist ja actionit oli küllaga, aga kõik möödus peategelastele nii nagu muuseas. "Sihin, lasen, koll on surnud. Next, please!" Kummalisel kombel, lugematutest ohtudest kubiseval planeedil, ei saanud ükski oluline tegelane surma ega ka haavata. Muidugi Bergi tugevaim külg on maailmade loomine ja sellest tuleb teda ka selle loo puhul kiita (seetõttu ka hinde 3, muidu oleks 2 pannud). Kahju ainult, et ei suutnud seda maailma vähegi huvitavamate karakteritega täita.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles