(romaan aastast 1962)
eesti keeles: «Libainimesed»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989
Ameerika vajab happy endi, sest see müüb. Niisiis on tarvis õnnelik lõpp teha. Vaata kust otsast tahad, loogilist õnnelikku lõppu ei tule. Ongi tarvis juurde keevitada midagi kunstlikku, otsitut nagu siin... Sest muudmoodi EI SAAGI!
Teave tulnukate kohta imbus muidugi läbi. Sest mis on ühist informatsioonil ja heeliumil? Mõlemad on ülivoolavad. Kui inimesed polekski midagi aimanud, siis oleks keegi tulnukatest neile ise vihjanud. Ja kui president ning Kongress kõike usukski? Mis siis? Pannakse kõigile ettevõtetele tegevuse lõpetamise keeld? Tulnukad lasevad need pankrotti...
Tuli meelde A. Mireri "Kus on rändurite kodu?", kus tulnukad tahtsid imbuda Nõukogude Liitu. See oli palju parem. Tulnukad said haledalt lakki. Kui Simaki romaanist jäi mulje, et see oli ilge koba, siis Mireri romaanist jääb mulje, et see oli seaduspärane. Ja ongi nii.
Niisiis: kui sellised tulnukad tegelikult ründaksid, oleks kapitalistlik süsteem omadega õhtul. Ja ainult oma äri huvides päästis Simak inimkonna. Vaat selle lugesin ma romaanist välja ning ainult selle pärast tõstan ma hinde neljaks.
Meeldis idee pallikestena liikuvatest tulnukatest, kellele meeldib end pilve tõmmata. Ja rääkiv koer, kes käis külas presidendik, oli ka lahe. Ning mitte mingil juhul ei tundunud Simaki tegevuskirjeldus jabur.
Tegelik hinne oleks 5-, sest "Goblin Reservationile" jääb see raamat küll alla. See-eest edestab palju muid SF teoseid, mida üliväga kiidetakse, nii et ~5 on ära teenitud.
*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
