Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Moving Pictures

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Liikuvad pildid»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
4
11
2
0
1
Keskmine hinne
3.944
Arvustused (18)
Katjusha

Seekord leiutatakse Discworldis filmikunst ning Ank- Morphoki lähedal asuvas Holy Woodis läheb lahti usin liikuvate piltide väntamine. Sünnivad surematud teosed, esimesed näitlejad jõuavad staaristaatuseni, rahvas juubeldab, ning siis selgub filmimaagia pahupool- miski üritab sellekaudu reaalsusesse tungida. Loomulikult ei tule kangelastel nõust ja jõust puudu, kuri topitakse sinna tagasi, kuhu ta kuulub ning elu veereb oma rada edasi.Igati tüüpiline Pratchett, mis kireva ning lärmaka killavoorina mööda veereb jättes lugeja õhku ahmima.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Täpsustuseks eelkirjutajale - tyypiline, kuid tyypiline _paremat_ sorti Pratchett. Kasvõi too traagiline lugu koerast, kes oma peremehe haual nädal otsa ahastavalt ulgus ja lõpuks sinnasamasse hinge heitis.. Ta vaeseke oli nimelt sabapidi hauakivi alla kinni jäänud ;))

Ainus mis lõpuks _pisut_ tyytavaks muutus olid kõikvõimatud viited igale vähegi "klassikalisele" ameerika filmile või multikale, mis autoril kirjutamise ajal meenutada suutis.

Aga yldiselt, igati klassikaline ja viievääriline tykk. Ytleks et Pratchetti paremikku kuuluv.
Teksti loeti inglise keeles
Antti Helemets

Kõik teed viivad Ankh-Morporkist eemale, seekord minnakse Holy Woodi, kus alkeemikute gild hakkab tegema harivaid liikuvaid pilte.Holy Wood muutub kohaks, kus inimesed, trollid, päkapikud, haldjad jne koos elavad ja üksteist ära ei söö. Raamat kirjeldabki tummfilmi(katsetused papagoidega ei andnud tulemusi) ajaloo Kettamaailma versiooni. Nalja saab kõvasti.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

see võib olla küll paremat sorti Pratchett, on kilde, on nauditavat keelemängu ja isegi mõte - või vähemalt konkreetne mõnitamise objekt. hinne jääb neljaks rohkem minu vea tõttu: üle ühe Pratchetti aastas ei tohiks lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Lupus

Ülejäänud sarjast suhteliselt eraldiseisev raamat. Meid tutvustatakse järgmistes osades esinevate CMOT Dibbleri, koera Gaspoudeja trolli Detritusega. Keskpärane. Pead tundma suht hästi filmiklassikat, et aru saada suurest osast naljadest. Lõpp on eriti lahja.
Teksti loeti inglise keeles
Chris

Liikuvad pildid, Holy Wood jne, jne. Ei tea kas asi on minus või tuleks tõepooles järgida Musta Kassi retsepti: Pratchetti soovitatav tarbimiskogus - 1 raamat aastas. Kuidagi lahjaks jääb ja igav on ka. Täielikust läbikukkumisest minu silmis päästis "Liikuvaid pilte" ainult raamatu lõpuosa, milles oli tunda "endisaegade särtsu". Parandaks veel eespool Lupuse nime all kirjutanut: nii Dibbler kui ka Detritus on varemgi Kettamaailmas tegevad olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Kui ma poleks aastast Pratchetti-doosi liiga suureks ajanud, siis oleks tõenäoliselt sellel tükil hindeks ühe võrra suurem number. Nimelt on üle tüki aja P.-l siht ja konkreetne pilaobjekt silme ees - ja see paistab muidu sageli häguste piirjoontega romaane vorpivale vanamehele kasuks tulevat.

Veel üks põhjus, miks peaks P.-t originaalis lugema: Kuna paljud tsitaadid klassikutele (nii filmid kui raamatud) on meie kultuuriruumi tunginud ingliskeelsel kujul, siis kaob kahjuks tõlkides võimalus neist aru saada. (N: That`s all, folks - Ongi kõik) Peale selle on veel eestikeelsel trükisel 20 & 21 lk vahetusse läinud.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mis t6si see t6si - kui piisalvalt palju magusat syya (olgu ta nii hea kui tahes) läheb syda pahaks. Oli kandev idee, oli ilkumist, oli meeletult häid välgatusi (eriti armas oli filmiapastraat ja selle toimemehhanism), aga hetkel on Pratvhettist igastahes ylekyllastus. On vaimukas, miks ta siis pole, kuid häda on selles,et ta kipub olema siiski ysna yheylbaline ja ei suuda enam millegagi yllatada. sestap jääb maksimumist ysna kaugelt ilma, ehkki neli on tugev
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kui Pratchett viib oma romaani tegevuse Ankh-Morporki ja loo lõpp kisub apokalüptiliseks, võib öelda: tüüpiline Pratchett. Nalja siiski sai.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Mina seda parimate Kettamaailma lugude hulka ei arva. Näiteks "Mort" ja "Guards! Guards!" läksid mulle märksa paremini peale. Samas on siiski ka lahjemaid olnud, nii et kokkuvõttes võiks "Liikuvaid pilte" nimetada selliseks tubliks keskpäraseks.

Lisaks filmitööstuse üle ilkumisele oli huvitav lugeda ka Pratchetti käsitlust koerast kui inimese parimast sõbrast.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mulle vist esimene Pratchett, mille inglise keeles läbi lugesin ja taas osutun Varrakule pinnuks tagumikus -- edaspidi ma teengi nii! Mitte et kõik tõlked just katastroofid oleksid, aga kui keeleoskus kannatab, tasub igal juhul originaalis lugeda, palju lahedam.

Sisust eespool juttu ja mõneti on tegemist ühega vähestest TP raamatutest, mille puhul piisab pilgust pealkirjale, et mäletada, mis seal sees õieti oli. Meeldiv pila siis Hollywoodi aadressil ja mina sain killu, kuidas kokku võtta oma arvamust meie kallist Eestimaast: "Sellel paigal oli omalaadne ilu. Selline ilu, mida saad nautida siis, kui sa pääsed ruttu sinna, kus kuum vann ja külmad joogid. Igasugust pikemaajalist viibimist taolises paigas saab käsitleda vaid karistusena." (Vaba tõlge mälu järgi.)
Teksti loeti inglise keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles