kui teised raamatud juba kirjas on, siis paneme ikka selle ühe lindgreni tuntuma kah kirja. vana asi ja suhteliselt melanhoolne, aga täiesti loetav (eriti lastele)! ümber ei jutusta - lugege ise kui tõepoolest pole siiani lugenud!
(romaan aastast 1973)
https://www.etera.ee/zoom/29819/view?page=40
eesti keeles: «Vennad Lõvisüdamed»
«Pioneer» 1977; nr. 1 (jaanuar) - nr. 12 (detsember)
Astrid Lindgren «Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja»
Tallinn «Tiritamm» 2001
Nii et soovitavalt lugemiseks enne, kui hormoonid möllama hakkavad. Nendele aga, kes enne mainitud varateismelist iga ei jõudnud - lugu algab sellest, et on üks õnnetu poiss, kes haigusega voodis. Tema vanem, suurem ja suurepärane vend päästab ta põlevast majast ja saab ise surma, ütleb aga enne, et nad varsti kohtuvad Nangijalas. Poiss sureb varsti ja avastabki end paigas, kus ta terve on. Muidu on külaelu õnnelik, aga tasapisi selgub, et on veel üks teine küla, mille on vallutanud pahad, kes elavad kindluses kolmandas kohas ja kes on endale allutanud ühe lohe. No ja loomulikult läheb sõjaks, millest meie vennaksed kõrvale ei jää - ja seda mis seal juhtub, ei ole tõesti mõtet edasi anda (nagu juba mainitud, päris põnev on, kuigi lapsik). Lõpp traagiline aga õnnelik.
Mainida tasuks veel seda, et Rootsis võib tuhandete surmakuulutuste juures lehtedes leida "Requiescat in pace" vqi muu taolise asemel "vi sees i Nangijala" ("kohtume Nangijalas") - Lindgreni muinasjutu sõnad on folkloorist üle kasvanud vaata et pseudoreligiooniks - mis muidugi tekitab ametliku, kristliku kiriku tegelastele maohaavadega sarnanevaid sümptoome:
"… Mõlemad raamatud ["vennad…" + "Mio, mu Mio"] on nn fantaasialood. … (ühena neljast kategooriast) võib neid nimetada "kangelasemüüdiks": peategelasel on missioon, mille ta täidab aidates üleloomulikku ja saades viimaselt ühtlasi abi. Ta ületab piiri võõrasse maailma, pimeduseriiki, mis on surma sümbol. Pärast suuri võitlusi on ülesanne täidetud ja ta võib koju tagasi pöörduda. Viimast saab tihti tõlgendada reinkarnatsiooni või uuestisünnina. … (uurijad) on teinud raamatute keele põhjaliku analüüsi ja leidnud palju paralleele piiblist… (järgneb 2 lehekülge näiteid)" Tekst (vaba tõlge) Jonas Lindberg (Uppsala Ülikooli Teoloogia instituut) "Bröderna Leionhjärta - en frälsninghistoria" (Vennad Lõvisüdamed - lunastuslugu").
Näiteks meeldib mulle väga vaikselt ja varjatuna antud julguse mitme näo olemus. Et on olemas Sofia, Orvar ja Joonatan, kes ei karda mitte põrmugi, ja samas Karl, kes kardab, aga samas on sitaks vapper hirmust kontides hoolimata, sellest hoolimata, et ta ise ennast argpüksiks arvab. Et märgata, kuidas autoriseisukoht läheb jutustaja omast lahku, peab natuke läbinägelik olema, ent mitte hirmus - mu 9-aastane poeg näiteks näris läbi.
Ja siis see: "Mõnesid asju lihtsalt peab tegema, muidu pole sa inimene vaid lihtsalt mingi kerge rämps."
Ning kuidas Tengil on usutav - kui keegi on nii paha, nii paha, on ta tavaliselt raamatutes lihtsalt ülearu paha ning seega vale - aga Lindgren on suutnud näidata teda täpselt nii palju, et lugeja jõuaks arusaamisele, et ai. Ja samas nii vähe, et mitte hakata mõtlema, et ta ju ka sööb hommikusöögiks pigem pannkooke kui väikesi lapsi.
Ainus asi, mis toob hinde õiglaselt ikkagi nelja peale alla, on maailmade vahel rändamine, mida peetakse selle raamatu põhiasjaks millegipärast. Et pärast surma on mingi teine paik ja seal surres jälle teine paik ja nii ilmselt lõputult edasi. Esiteks täiesti ebaloogiline, kuhu läksid Karm ja Katla surres siis näiteks? Ja teiseks - kust pagan Joonatan seda teadis üldse?!
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"