Sellisne lugu on alati mõnusama olemisega... Sisu nagu ei olnud, vähemalt mitte eriti huvitavat ja köitvat, kuid atmosfäär, mille tingis veidi psühholoogilisem stiil, jättis loost talutava mulje. Ühesõnaga selline keskmine hinne...
(jutt aastast 2000)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/2000»
Veiko Belials «Helesiniste Liivade laul» 2003
Esimese hooga oleks isegi vist viie pannud, aga see ajakirjandusest pärinev moto, mis juba lugemisel häiris, see moto hakkas tagantjärele veel enam vaevama...
Mind on alati häirinud ulmelugudes see, kui autor püüab mingi ajalehetsitaadiga oma ulmeloole enam tõepära anda – minu arust on see üsna tobe klishee...
Kindlasti pole see lugu mingi autori ämber, hea lugu suisa, kui mitte see lõik ajalehest...
See lihtsalt polnud konstrueeritud ja higine, nagu nii paljudki Belialsi ja suure hulga algernonistide ponnistused. Tore!
Sarjast «Raul ei ole põhimõtteline laastuvaenaja.»
Veidi pani kukalt sügama küll J. Kallas`e arvustuses mainitud ajalehetsitaat. Aga siiski vaid küllalt lühikeseks ajaks. Lugesin nimelt jutu kordustrükki kogumikust Helesiniste Liivade laul. Võtsin niisiis ka esmaväljaande ette... ja ennäe seal see tsitaat ongi.
Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.
Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.
Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".
"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"