Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov · Robert Silverberg ·

The Positronic Man

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Positrooniline inimene»
Tallinn «Hotger» 1999

Hinne
Hindajaid
9
12
8
1
0
Keskmine hinne
3.967
Arvustused (30)

Tegevus toimub oluliselt hiljem, kui "Kadunud robotis". Ja meenutas mulle niihästi "Linna", kui ka "Time and Again" - mõlemad vist hoopis Simac`ilt?Ühest küljest oli peategelane inimpõlvkondi üle elav intelligentne robot, teisest küljest aina inimesega sarnasemaks muutuv ja samastuv adroid. Kuid meeldis palju rohkem - vähem kumas läbi see Ameerika 50.-60.-ndate aastate neegriprobleem. Kuigi raamatus püüti vastupidist tõestada, arvan, et robotite tootja tegi ainuõigesti, kui piiras liiga tarkade robotite tootmist - see teema on muuseas jälle aktuaalseks muutunud hoopis tänu kloonimise arengule - kui saab kloonida inimese rakust talle varuosa, siis jumala pärast, ilma ajuta, muidu on ta ju uus inimene koos kõigi kaasnevate õigustega. Peategelane ei olnud liiga sümpaatne - nagu on väga raske olla ühel lainel puude ja sellest põhjustatud kinnisideedega inimesega, nii ka NDR-ga. Ei saanud ka aru, miks teda nn "auinimeseks" ei oleks võinud tunnistada teenete eest, seda enam, et ta oli ainus. Lõpp oli sümpaatne - võibolla ongi ainus asi, miks me kardame liigtarku roboteid ja androide, just see, et nad on mitte ainult võibolla targemad ja tugevamad, vaid ka meie mõistes pea surematud. Surelikus teeb robotist inimese, tekitades assotsiatsiooni kasvõi filmi Terminaator II lõppuga.
Teksti loeti eesti keeles

Sisul pole vast enam mõtet peatuda, seepärast põhjendaks pigem,miks ma talle kõrgemat hinnet ei pannud.

Aga sellepärast, et lugedes oli kogu aeg tunne, et "see kõik on juba olnud". Zhanrist "robot, kes tahab saada inimeseks" on tehtud nii palju B-kategooria filme, et isegi mina olen mitut neist näinud (näiteksNL ajal meiegi kinodesse jõudnud "Lühis"). Silverberg ei lisa minu meelest teemale peaaegu midagi uut ja see lõpmatu Asimovi kolme seaduse nämmutamine hakkab lausa ärritama. Ainus asi, mis mulle tõesti meeldis, oli see lõpp mida ka Jako kiidab.

Ja Simaki "Linn" mulle kah eriti ei meeldinud...

Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks teos, kus - küll uue nurga alt - IA ekspluateerib oma robootika seadusi. Ma ei kahtle kunstniku õiguses oma kord juba mõeldud mõtteid uuesti üle mõelda, sõltumata sellest, et vahepeal on teised ka samal teemal (kõvemaid-nõrgemaid) sõnu öelnud. Paraku kumab läbi enesekordamine. Pean tunnistama, et mulle meeldib IA-d lugeda. Ta võtab jutul kahe käega sarvist ja hoiab seda vaol. Ta ei lollita lugejat ja ei jäta lahtisi otsi. (Kuigi kahjuks nii lihtsakoelise loo puhul hakkab keskelt lõpp läbi kumama (loomulikult mitte *täpselt*, seega story pinge ei lange, aga peale vimaste "lähedaste" kaotust oli vähemalt mulle selge, et raamatu lõppu see robot küll üle ei ela).) Robootika seadustest - ühte fraasi kokku võttes - meie robotid ega miskid muud mehhanismid ei ole veel nii kaugele arenenud, et me hakkaksime tundma karjuvat vajadust sellised seadused "rauda" sisse ehitada, aga see aeg tuleb!
Teksti loeti eesti keeles

Ütleksin, et algus oli lubav ja mõnda aega teks päris köitis kohe. Kuid ühel hetkel muutus asi surmigavaks "ühe erilise roboti elulooks". Üle kolme ei tule...
Teksti loeti eesti keeles

Roboti elulugu jah. Ei tea , see teema sobib ikkagi rohkem lühijutu vormi. Kuulsad nimed valmistasid pettumuse. Aga et nii päris igav oleks olnud seda küll mitte. Kusjuures minu arust oli see robot Andrew loll. Ja filmi ma ka vaatama ei läinud sest Robin Williams on ilge näitleja.P.S. Huvitav mida tähesõdade kaks robotit mõtlevad? Tahvad ka inimesteks saada - vaevalt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Mida o"elda vormi yle ei nurise... lyhiloona oli see minu meelest no~rgem. Aga muidu oli ta tsipake kahtlane kyll.Lo~pp mulle meeldis ja isegi väga, samuti ka algus - see vahepealne ymberehituste tsykkel tahtnuks nagu paremat lahtikirjutamist.hetkel jäi see aga natuke liiga kuivapoolseks. Mis parata...Meeldejääv oli kindlasti koht, kus kästi robotil end lahti vo~tta.See vo~itis raamatule juurde omaenda plussid.
Teksti loeti eesti keeles

Lihtne lugemine, ütleks selle raamatu kohta. Loo käigu võis juba pärast esimest paarikümmet lehekülge ära arvata, pärast seda jäi lihtsalt huvi teostusliku külje vastu. Lõpp paistis muu jutu foonil hästi välja, kuid kokkuvõttes tekkis tahtmine natuke Heinleini peale lugeda, et maitset suust ära saada...
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult täitsa meeldis. Ei tahagi hakata siin jälle plusse ja miinuseid vaagima. Jutt oli lihtsalt suhteliselt korralikult kirjutatud ning jälgitava süzheega. Hindeks panen nelja miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Meeldis ka. Keskelt l2ks mingil momendil igavaks. Muutus selliseks SAAGAKS. Samas, kui moelda, millal ta selle kirjutas, siis ei saa ylem22ra nuriseda. Meeldis, see on peamine...
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta kipub olema sedasorti asi, mis kas siis mmeldib v6i ei meedi tema mitte. Samas isegi need, kellele ei meeldinud, ei julge alla kolme panna, kun tegelt on probleem ja selle va rauakolaka hingeelu ikka sodiks hästi lahti/välja/selgeks kirjutatud (olgugi et mitte päris lahtise tekstina). Kahtlemata minu isiklik kiiks, kuid hirmsal kombel hakkas hinge.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aga millise raamatu te ise kirjutaksite, kui olete 72 aastat vana ja tervis on sedavõrd põduraks jäänud, et loetud kuude pärast veri enam ei ringle...

Ei, see ei ole mõeldud kriitikana, teost on kuidagi rahulik lugeda ja ajast ei ole ka sugugi kahju. Lugemist sobiv alustada ajastusega poolteist tundi enne magamaminekut.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli autobiograafia aga ainult ühe vahega-see oli roboti kohta. Ma olen üpris kindel, et rohkem selliseid raamatuid ei ole. Kuigi eks Simaci Linn on ka sellele sarnane, kuid see on ikka peamiselt linna hävingust jne.

Positroonilise inimese juures ei meeldinud selle pikkus ja ka see tõi miinuspunkti, et mulle ei meeldi eriti auotbiograafiad. Aga kuna see raamat suutis mind nii väga tõmmata, ei leia ma põhjust, et miks mitte panna talle nelja. Hea raamat!

Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"

Teksti loeti inglise keeles

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles