Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Mort

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Mort»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
31
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.718
Arvustused (39)
Arvi Nikkarev

Paar esimest Kettamaailma romaani (mis tõlgitud ka eesti kelde) näivad harjutustöödena või siis kulisside püstitusena. Tükkis teine tera on “Mort”. Peategelane Mort on kohmakas nooruk, kelle isa viib tööturule. Mordist saab Surma õpipoiss. Ta peab hoolitsema liivakellade eest ja mõnikord ka vikatit viibutama. Lugu saab hoo sisse, kui Surm läheb lõpuks puhkusele ja jätab enese asemele Mordi. Ka “Fantastilise valguse” ühes kohas esines Mort. Romaan on köitev ja samas Pratchettlikult vaimukas. Loodan, et kunagi saame eesti keeles lugeda ka kirjaniku tippromaane, nagu “Mort”, “The Reaper Man” jt. Soovitan viimaseid lugeda, sügavalt.
Teksti loeti soome keeles
Avo Nappo

Sedapuhku yhinen täiesti Arvi Nikkarevi arvamusega. Kui esimsed kolm osa löövad peaasjalikult _ainult_ oma vaimukusega, siis see raamat on Kettamaailma sarjas esimene, kus kõike seda seob ka mõnusalt sujuv syzee. Sarja järgmine osa - "Sourcery" on selles mõttes sammuke tagasi. Järgmine Mordiga samas võtmes lugu on "Wyrd Sisters". Hindeks loomulikult viis.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Esiteks ühinen mkõlema eelkirjutaja arvamusega, et antud teose puhul on tegu väheke sügavama asjaga, kui olid seda sarja esimene ja teine osa. Samas oli suudetud hoiduda liigsest jahumisest ja suure filosoofia aretamisest nagu Equal Rites"`is. Ja mis salata, tegelt ei olnd asi ka mitte NII üliüüratuvaimukas nagu kõikse esimesed lood. Saavutatud on TASAKAAL, mis oli tegelt puudu nii "Colour of Magic"`us, "The Light Fantastic"`is ja ka "Equal Rites"`is. Sestap saabki hinne olla ainult 5 ja mitte grammikestki vähem. Nojah, sisu on herr Nikkarev suht täpselt üles tähendanud, võiks lisada aint seda et on puudutatud ka reaalsuse muutmisega kaasnevat probleemistikku (ja seda loomulikult Pratchettile igiomaselt). Ja mis salata, käib selle raamatu juurde ka Raimond Valgre ühe laulu alguse salm "Armastusel kummalised teed..." jne. Soovitav ja sobiv lugemine ka inimesele, kellel humoorisoolikaga napilt on.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mõnevõrra teisest puust asi jah, õnneks. Kui isiklikult millegi kallal noriks, siis ainult selle kallal, et keskel vinti vingemaks ei keeratud, praegu selline lõbus lastefantaasia Lovecrafti Lustiklubi tarvis.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

See on just õiget sorti raamat, leidsin kui seda lugesin. Ainus mille ma seni olen raatsinud Kettamaailma sarjast raha eest omandada, et ka lapsedsaaksid lugeda ja nautida.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

asi muutub jälle paremaks - tugevalt parem kui võluv võrdsus! tunneb taas ära särava huumoriga ja keeleliselt mängulise pratchetti! kuigi tõlkega läheb paratamatult osa sõnademängust kaduma (printsess, kes pissib läbi seitsme madratsi vs. printsess, kes tunneb hernetera läbi seitsme madratsi), on tegemist tõeliselt hää asjaga, mida ise lugeda tuleb!
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Liigutav raamat. Pärast "Vaibarahva" lugemist ei suutnud ma mõista, miks ometi Pratchetti kiidetakse.... nüüd mõistan. Tegelastest mõjus Surm eriti sümpaatselt.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kindlasti parem kui teised Kettamaailma osad. Raamat muutus järjest põnevamaks. Pratchett on vist selline kirjanik, kes õpib tehtud vigadest ja üritab igat järgnevat teost paremaks teha kui eelnev oli. Ootan põnevusega järgmisi Pratchetti raamatuid. Raamatus võis olla vihje sellele, et ei tohi leppida oma saatusega vaid kogu aeg edasi võitlema ja püüdlema. Ega kõik siin ilmas pole saatuse poolt määratud. Inimene kujundab iseenda saatust. Mort oli selline karakter, kes ei leppinud tulevaga ja võitles isegi Surma endaga.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Mort on kindlasti parem (süzhee poolest eriti) kui Võluv võrdsus kuigi lõpp oli minu arvates samuti kuidagi veider -- või ei olnud, ma ei mäleta enam täpselt mis seal toimus: juu siis oli. Huvitavaks teeb minu jaoks asja veel see kuidas autor näitab sama maailma erinevatest vaatepunktidest, seekord siis läbi poisi ("Mort!" ütles Mort :), kellest saab Surma õpipoiss ja kes RÄÄGIB VAHEL NII. (-- ma olen küll lugenud ainult kahte Kettamaailma raamatut aga on vist ka teised kõik täiesti erinevate peategelastega ?? )
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Mõistagi on tegemist vägagi vinge raamatuga. Nii jutt üldiselt kui ka huumor on tugeval tasemel. Pratchett on välja mõelnud tõeliselt vaimuka probleemi — äkki tahab ka Surm vahel puhata! Eesti keeles ilmunud TP raamatutest on "Mordi" näol tegemist loomulikult tippteosega. Sestap tuleb ka hindeks 5.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Just selline paras tunne täna, et TP-le üks "kaks" ära panna. Tigedusest ja tüütusest. Esimesed Pratchetti raamatud meeldisid...Edasi läks jamaks. Näib, et ta on minu jaoks autor, keda suudan paar-kolm romaani lugeda, ent ei enam. No ei ole tal mitte midagi öelda.

Pole Pratchett ka suurem asi jutuvetsja ega olukordade looja. Vaimukused on küll toredad asjad aga ainult nendega tervet raamatut välja ei venita.

Tunnistan ka, et ei jõudnud Morti läbi lugeda. Kummati on selle lugemine tähtis - nägin vaimusilma ette tõusmas rasvaseid punaseid tähti - "Pane see käest ära, see pole hea ulme!" Mingit sõnumit siis TP ikka edastas. Aga jah...Mulle meeldib lugeda head ulmet. Ma pean seda lugema. Pratchett seda aga ei paku. Poole peal sai selgeks, et ega siitki midagi tule. Viskasin käest ära ja hakkasin - kui õigesti mäletan - hoopis Zelaznyt lugema.

Inimesed! Lugege TP asemel parem midagi asjalikku. Kas teil tõesti on nii palju aega, et sellise jampsiga tegelda?
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Nojah...

Võtab siis TP oma kõige paremini õnnestunud tegelase ja annab talle halastamatult piitsa, väänab nagu kassist viimast viinatilka.

Lugesin, aegajalt naersin - ei kahetse. Aga kettamaailmast on nüüd küll oksendamiseni.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

"... ja Surm arvab, et ta on tegelikult Kurbus". Seega ta paneb oma tööd tegema kohmaka maapoisi Morti, ning läheb ise Kettamaailma elumõnusid otsima/nautima. Aga loomulikult suudab Mort oma esimesel tööõhtul paraja käki kokku keerata ja siis üritab seda kuidagi heastada. Mõnus raamat kus on palju ootamatuid lahendusi ja jaburusi.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Väga lahe ja kiitmist väärt teos, nagu iga Terry raamat, sai naerda ja sai ka juureldud elu filosoofi kalla. Väga kergelt käsitletud surma mõistet, u. täna see ja homme teine, samas andis mõista et siiski kõik on siin ette määratud me elus. Aegajalt läks züsee päris päris huvitavaks...Mis siin enam lisada, kõik mis lisamist väärib on eelnevalt juba lisatud ja ma arvan et seda raamatud võib lugeda taas ja taas...
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Isiklikult meeldis väga, kasside ja küpsetamisega tegelev Surm ning oma väärituid jüngreid nahutav Albert on väga lahedad kujud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Minu meelest siiani parim eesti keeles ilmunud Pratchett. Igati väärikasraamat, mille kohta oma 100. arvustus kirjutada.

Aga kuhu järgmised osad jäävad? Varrak, uu? Päris pikk vahe juba sisse tulnud...
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Lihtsalt fantastiline. Igalt leheküljelt vaatab vastu terve hulk teravat sarkasmi, mis täidab lugeja õndsa mõnutundega. Sama kehtib kõigi Kettamaailma sarja raamatute kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Helemets

Surm on loomulikult üks Kettamaailma vaimukamaid tegelasi. Surm ei lähe tegelikult niivõrd puhkusele, kui inimesi tundma õppima. Teda huvitab nimelt elu. Nüüd ta üritabki teha inimeste tööd, proovida nende meelelahutusi jne. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

See raamat on suurepärane, lihtsalt suurepärane!!!!!Soovitan kõigile kellele meeldib palju naerda ja ülemõistuse käivad apsurdsused.Surmale ei saa selles sarjas mitte keegi vastu. Vaieldamatult kogu seerja originaalsem tegelane.Siin üks ütlus talt:

"SÖRTSUKE ODEKOLONNI JA POLEERIGE." nii räägib surm juuksuris.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Sain käivitust sellest, et "Mort" on "tükkis teine tera" ja närisin end läbi oma esimesest ja väga tõenäoliselt ka viimasest Pratchetti romaanist. Head nalja on tõesti raske teha, selle illustreerimiseks sobib raamat imehästi. Autori relvaks on kõige ettejuhtuva püüdlik naeruvääristamine. Minu meelest teeb ta sellega naeruväärseks ennekõike iseennast. Süzhee on eeskujulik tunniajase episoodi stsenaarium, romaani jaoks primitiivne. Ilmselt Pratchett kirjutabki sisuliselt üht lõputut maotut telesarja. Tore on.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Kindlasti `Kettamaailma` kolme parima seas! Ennetamaks küsimusi - jah, ma olen ka teised läbi lugenud. Super. 5+++.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maria Perner

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Arvatavasti parim Pratchett, mis olen senini tarbinud. Süþeed on jah veidi rohkem arendatud kui esimestel Ketta raamatutel. Muidu nii hea, lahke ja muidu koomiline surm, kellel EI OLE näärmeid tunneteks võttis raamatu lõpus pähe, et ta on nüüd hästi VIHANE. Veider, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Peale mitme Pratchetiga proovimist ja allavandumist (killurebimine on ju tore aga võiks ju sisu ka olla) otsustasin, et võtaks midagi, mida BAAS armastab. Valik läks täppi ning ma loodan, et mind rohkem Pratchetiga ei karistada. Sest CAPS LOCKiga rääkiv Surm, kes ratsutab hobusel nimega Täpi on küll vahva kujund aga ma vist ootan kirjandusest midagi muud kui vaimutsemist. Õnneks on selles raamatus ka piisavalt stoorit ning kokkuvõttes jäin rahule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Jõekalda
24.07.1986
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2010
Alo Jõekalda

Nagu Sven Vabar siinsamas hiljaaegu kirjutas, võib Ballard olla rohkem kummaline kui ulmeline. Ka käesoleva romaani keskmes olev tehnoloogia on eranditult kaasaegset laadi ning üleloomulikku kohtab vaid aeg-ajalt kangastuvates kujutelmades "autogeddonist", motoriseeritud maailmalõpust, kus inimsugu hävib kogu maailma endasse haaravas üüratus autoõnnetuses. Samas kui kummastav siinmaal alles algab.

Olemas on ka narratiiv. James Ballardi nimeline filmistuudios töötav edukas minategelane satub Londoni-lähedasel maanteel liiklusõnnetusse. Haiglas toibudes ja toimunu najal oma füsioloogiat taasavastades tekib tal autoavariide vastu kasvavalt ebaterve huvi. Järgneb kasuaalne armuafäär samas õnnetuses elu kaotanud mehe lesega, mis koosneb valdavalt suguaktidest uue, avariis rusustunuga identse auto istmetel. Samuti kohtumine Vaughani, liiklusõnnetustele spetsialiseerunud isehakanud fotograafiga, kes Ballardile aina homoerootilisemat huvi pakub. Omal ajal televisiooni vahendusel tehnoloogia hüvesid kuulutanud Vaughan unistab fataalsest kokkupõrkest Elizabeth Tayloriga, ning sellega romaan algabki.

Teos nõretab religioossele hardumusele läheneva entusiasmiga kirjeldatud kohutavatest kokkupõrgetest ja sõidukites toimuvatest koletutest suguaktidest, armatuurlaua vastu purunevatest põlveliigestest ja sellele paiskuvast seemnevedelikust, lõputust tehnoloogia ja inimkeha ühteheitmisest. Kui ülalnimetatud apokalüptilised ja transtsendentaalsed noodid osutavad autokultuuri religioossele dimensioonile, on Vaughani näol tegu selle usu prohvetiga. Sellest kõneleb nii ta kuulutajatöö teleteadlasena kui ta ümber kogunenud autoõnnetustest räsitud järgijaskond. Ballardi (sedapuhku teose autori) jaoks oli sõiduauto oma aja ühe reklaamituma ja idealiseerituma produktina 20. sajandi keskseid sümboleid. "Crashis" viib ta selle tehisliku kollektiivse rõõmujoovastuse kaugeimasse võimalikku äärmusse, kus sõiduvahendi destruktiivne potentsiaal muutub produktiivsuseks, piiramatuteks seksuaalseteks võimalusteks. Ehk koguni igavese elu lubaduseks autoõnnetuste ohvritele.

Romaani tuntusele on paljuski kaasa aidanud David Cronenbergi 1996. aasta film. Tugevaid ja vastukäivaid tundeid on üksjagu vokaliseeritud nii filmi kui filmi kui ka filmi kui ekraniseeringu teemadel. Minu hinnangul töötab see mõlemana harukordselt hästi, olgugi et Cronenbergi parima filmi tiitel kuulub paratamatult "Videodrome`ile".

"Crash" ei ole kergesti tarbitav ei raamatu ega filmi kujul. Tegelaskujudega samastumise rõõm ja igasugused muud sümpaatiahetked, mida meelelahutuse head tavad ette näevad, on antud juhul praktiliselt välistatud. Ent romaani vaieldamatu originaalsus, keeleline virtuoossus ja ühiskonnakriitiline nüansikus lasevad teda südamlikult teistelegi soovitada. Ning rõõmu tunda, et teose kirjastaja jättis omal ajal kuulda võtmata ühe proovilugeja tungiva palve: "This author is beyond psychiatric help. Do Not Publish!"
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Mina ei ütleks, et Hearni lugu oluliselt kehvem on. Erinevad olid taotlused. Hearn pakendas jaapani folkloori, mistõttu tekst pidigi mõnevõrra puise ja müüdipärasena mõjuma. Samas kui Tuglas kirjutas sügavalt ühiskonnakriitilise loo, milles väljendada "ajastu sotsiaalset viha ja kättemaksu-kirge".
Tuglas loob vastanduse realistliku ja unenäolise ruumi vahel, ent nimi Mirandola seob need siiski. Peolised on silmakirjalikud kui majaelanikud nukekubid, kes pimeduse saabudes heidavad endalt tavainimese maski ning muutuvad verd ja kättemaksu otsivaiks deemoneiks, sotsiaalse viha kehastuseks.

Ja lõpu suurepärasus peitub minu jaoks hoopis peategelase sisemonoloogis. Varemalt üdini nitšeaanlik Lorens tõdeb, et ka teel peole võib subjekt ja objekt vahetuda, kannatuste põhjustajast saada kannataja. "Kas magasin ma enne elu ees, või magan praegu?"

Stilistiline meisterlikkus on vaieldamatu. Kui Tuglasel ei oleks üksikuid paremaid novelle, saaks käesolev kahtlemata kõrgeima hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

2004. aasta, Ida ja Lääs on jätkanud võidurelvastumist ning jõudnud seisu, kus kummalgi poolel on oma mutandist relvakavandaja, kes transsidest aina veidrama tööpõhimõttega toodetega välja tulevad.

Siis tulevad orjastajad Siriuselt, kes hakkavad Maa linnu tühjendama. Lääne relvakavandaja Lars Powderdry ühendab jõud Ida Lilo Topcheviga (noor, kena ja brünett, nagu ikka), et leida relv, millega siriuslaste laevad alla lasta. Mingil hetkel selgub, et transside ajal loovad nad telepaatilise sideme hoopis kellegi Ghana skisofreenikuga, kes mõtleb välja fiktiivseid relvi oma koomiksi `The Blue Cephalopod Man from Titan` jaoks. Ja siis tuleb veel mängu üks sõjaveteranist mänguasjategija, kes, nagu selgub, ei osalenud mitte 60 aasta eest toimunud II maailmasõjas vaid arvab, et on aasta 2068 ja peab silmas just alanud sõda Siriusega. Nojah, ja samas vaimus paneb Dick edasi..

Ideede poolest praktiliselt küberpunk, mis sest, et küberit ei ole ja punki ka mitte. Ükski selline autor Dickile ju tegelikult ei sarnane, kui üldse keegi, siis minu arust on see Vonnegut.

Loetust meenutab kergelt `The Game-Players of Titan`it ja `Our Friends From Frolix 8`-t. Dicki loomingu seas peetakse vist kõiki kolme kaheldava väärtusega tekstideks, aga vaevalt et on üldse keegi, keda võib ta teoste käsitlemises vähegi kompetentseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Alo Jõekalda

Küllaltki mõistlik teos. Idee iseenesest on ju igati huvitav ja ka parasjagu originaalne, mõttearendus seevastu mitte niiväga.
Stiil tundus kuidagi steriilne, tundub, et Banks on oma loometee käigus teatava puhastumise läbi teinud. Kuigi võib ka nii olla, et ma ei ole teda lihtsalt liiga kaua lugenud. Pärast tekkis igatahes tahtmine veidi inglisekeelset Kultuuri otsida, küllap meenus kui hea kirjanik Banks on..

Mitte et ta seda varem teinud ei oleks, aga lõpplahenduse on Banks justkui kiusu pärast sellise kirjutanud, et keegi ei saaks selle kirjeldamisel kasutada sõna etteaimatav. Halb see ei ole, aga jääb siiski mulje, et nii ei tohi käituda — selleks tarbeks on novellid.
Autor oleks nagu valinud naissoost peategelase vaid selleks, et korralik puänt garanteerida ja siis selle ebatõenäolisust naisterahva hingeelu kummalisusega õigustada. Iseasi, mida mainitud soo esindajad ise teosest arvavad.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Häh, "ühtegi arvustust registreeritud ei ole". Ometi peaks ju olema tegu ühega 90ndate Suurtest Ulmeteostest?

Alanud sajandi keskele paigutuv lugu mõistuse kõvakettale kolimisest. Ning võrdlemisi suurepärane teos.
Teksti loeti inglise keeles